Blogi

Päästa keel valla

27.04.2016

 

Kevadel ollakse Eestis ikka pisut keelelembesemad kui teistel aastaaegadel. Esiteks tähistatakse märtsis emakeelepäeva – küllap kirjutasid kõik keelehuvilised e-etteütlust või tutvusid vähemalt selleaastaste konksudega, tegid Delfi keeleoskusteste või lugesid artikleid eesti keele hetkeseisust või tulevikuväljavaadetest. Samuti antakse kevadel välja keeleteo auhind, mis seekord läks Eesti Keele Instituudile e-keelenõu ja tasuta keelenõuandetelefoni eest, suur kummardus ka nii meie õpetajate kui tõlkijate poolt. (Siinkohal on ehk paslik sooja lugemissoovituse saatel esile tõsta ka Multilingua keeleteo kandidaati – Mare Kitsniku keeleblogi “Rõõm keelest ja inimestest”.) Aprilli lõpus riigieksamite kirjutamise aegu kerkib keeleteema korraks veel põgusalt meediaorbiiti, ent siis on jupiks ajaks taas vaikus majas. Aga nii ei peaks ju olema. Kaunis keel peaks meid ümbritsema kõikjal ja kogu aeg ning inimesi tuleks sellest pidevalt ka lugu pidama õpetada, olgu tegu siis võõr- või emakeelega.

Meie eurosaadik Kaja Kallas arutleb ühes oma hiljutises arvamusloos keeleoskuse rolli üle maailmavaate kujunemisel ja kultuuridevahelises suhtluses ning innustab kõiki praegusel äreval ajal sellega ka teadlikult tegelema. Ühes kevadises kultuurisaates kurtis jällegi teatrimees Kalju Komissarov, et noorte sõnavara on erakordselt väike, mistõttu aheneb paratamatult ka põlvkondadevaheline suhtlusvõimalus ning kultuuri edasi viiv diskussioon laiemalt. Sedalaadi lugusid kuulates muidugi ohkame nukralt, tunneme endki pisut puudutatuna ning lubame suvises päikselõõsas ahnelt, ent üksikasjalikult läbi lugeda kõik need raamatud, mida oleme aasta jooksul virna ootusärevusse kuhjanud. Ent väikseid keelenaudinguid võiks endale ju ka varem lubada.

Näiteks kirjutas BBC hiljuti Robert Macfarlane’i raamatust, milles autor arutleb sõnade üle, mis tema arust tuleks ‘päästa’. Kuidas sina nimetaksid kiirelt liikuvaid tormipilvi või tulipunast päikeseloojangut? Tõenäoliselt sama proosaliselt nagu mina siinses lauses, ent vanadel šotlastel ja inglastel oli antud nähtuste kohta suisa eraldi mõisted – esimene innustas neid näiteks mõtlema välja tõrrepõhjakõminat meenutava sõna roarie-bummlers ning teise kohta kurjakuulutava liitnimisõna doomfire (ehk apokalüptiline lõõsk). Või oled ehk kuulnud kummalisi ingliskeelseid kõnekäände Haven’t seen you in donkey’s years? või It’s brass monkeys outside, mille sisule või algupärale mõeldes võib täpiliseks minna? Need igapäevakeele värvikad väljendid saavad siiski loogilise seletuse ühes lingvistide hiljutises uurimuses, mis näitab taas kord, et lisaks praktilisele suhtlusvõimalusele annab keel meile ka võtme selle keele kandjate kollektiivsele vaimsusele. Ja tundub, et polnud need eelmiste sajandite inimesed sugugi nii maised ja pragmaatilised, vaid vähemalt keelelist poeetikat jagus neil tõesti rohkem kui küllaga. Võib muidugi vastu vaielda, et pole see keele areng sugugi kängu jäänud ning otsime ju endale sõnavõistluste kaudugi aina uusi väljendusvahendeid (nii saime näiteks ka kauni kärgpere), ent mingipärast toimub see nüüd eeskätt ikka vaid olmelisel ja pragmaatilisel ajendil. Keelel on loomulikult keskne roll meie maailma mõtestamisel ja korrastamisel ning keele võlu ja rikkuse eiramisega jääb me mõttemaailm paratamatult piiratuks. Teisalt olen muidugi nõus, ega meil pole teab kui palju põhjust eelpool mainitud väljendeid meelde jätta ja kasutada, ent omamoodi rikastav on nendega kaasa mõelda ja meie õnnetu kaasaegse fantaasia toel pilte ette kujutada. Kuid seda kõike saad teha muidugi vaid siis, kui nimetatud artikleid lugeda oskad – õnneks saab Multilinguas end juba kirja panna suvistele keelekursustele, kus kindlasti ka õpitavate keelte salapäraseid väljendeid avatakse. Nii et kui soovid, et keeleteemad sind ka muudel aastaaegadel ümbritseksid, pane end aegsasti kirja ja päästa oma keel (ja fantaasia) valla. Või siis telli artiklite ladus tõlge meie tõlkebüroolt.