Jaapanlase Ryomei kogemus vabatahtlikuna eesti keele suvelaagris

Terve juulikuu vältel võis muidu rahulikul Roosikrantsi tänaval kuulda tavalisest rohkem kilkamist ning madinat. Seda põhjustasid Multilingua Keelekeskuse kolm eesti keele lastelaagrit, mille ühtseks teemaks oli “Politseiakadeemia”.

Laager koondas endasse hommikused mitte-formaalsed ja mängulised keeleõppetegevused ning pärastlõunased kultuuriasutuste külastamised ja müramised õues. 5-päevastes linnalaagrites olid õpetajatele abiks kaks särasilmset vabatahtlikku Kristiina ja Ryomei. Oma elust Eestis ja laagrimuljetest kirjutab jaapanlane Ryomei Ueda.

Soome-ugri magistriõppe lõpetanud polüglott

Ma olen pärit Jaapanist, aga olen juba kaks aastat Eestis elanud. Ma tulin (või pigem sattusin) Eestisse, sest mind huvitas üks Tartus pakutav magistriõppekava, mille ma just lõpetasin. Alatest sellest momendist, mil ma lahkusin Jaapanist kuni tänaseni olen täiega mõnusat Eesti elu nautinud. Minu eriala oli seotud eesti keelega: õppisin soome-ugri keeli, nii et ma saan nüüdseks üldjuhul eesti keeles suhtlemisega hakkama. Hobidest meeldib mulle näiteks reisida, keeli õppida, sprintida, tantsida, looduses seigelda ja nii edasi. 

Kuidas said teada Multilingua Keelekeskuse suvelaagrist ja miks otsustasid vabatahtlikuks tulla?

Ma sain teada Multilingua suvelaagrist Facebookis. Ma aitan tihti vabatahtlikuna üritustele kaasa ja seetõttu tundus mulle äge see, et ma saaksin õpetaja abina sellisesse keelega seotud laagrisse panustada. Nüüd ma saan kahtlemata öelda, et mul on ülimalt hea meel, et mulle anti võimalus selles kaasa teha, suur aitäh Multilinguale!

“Noh, miks mitte seda salapärast keelt õppida”

Mis Sind motiveeris eesti keelt õppima? 

Ma olen üldiselt keelte õppimisest huvitatud ja alguses eesti keel pakkus mulle huvi just selle pärast, et see on unikaalne keel. Euroopas räägitakse enamasti indoeuroopa keelkonda kuuluvaid keeli nagu näiteks inglise ja prantsuse keelt. See fakt ise teeb mitte-indoeuroopa keeli silmapaistvaks sealhulgas eesti keelt ja muid soome-ugri keeli. Lisaks on eesti keel kõnelejate arvu poolest riigikeelena üsna väike ja kõik see pani mind mõtlema, et noh, miks mitte seda salapärast keelt õppida. Peale selle ma lihtsalt tahtsin keelt hästi osates Eesti vastu austust üles näidata. Hetkel mind motiveerib keele oskust edasi arendama selline soov, et ma tahaksin riigis elavate inimeste olemust ja Eesti kultuuri paremini mõista.

Milliseid teisi keeli Sa veel räägid?

Minu emakeel on jaapani keel ja ma oskan inglise, hispaania, eesti ja itaalia keelt ka. Ma õpin praegu soome keelt ja tulevikus sooviksin veel vähemalt ühe eksootilise keelega tutvuda. Muideks, see, et ma olen vene keelega kokku puutunud, tuli laagris vähesel määral kasuks, kuna enamiku selles osalenud laste emakeel oli vene keel.

“Jaapan on üldiselt ükskeelne riik, kus ühe võõrkeele (tavaliselt inglise keele) oskus on suur eelis. Seepärast oli neljakeelse väikese lapse kohtamine lausa šokeeriv.”

Milline on Sinu mulje laagrist ja lastest?

Laager oli vahva ja hästi korraldatud. Lisaks klassiruumis toimunud keeletundidele külastasime erinevaid asutusi nagu näiteks raamatukogu ja muuseume. Muidugi on mängimine laste jaoks ülioluline, nii et me käisime mänguväljakutel ja minigolfikeskuses ka. Tegelikult see vabatahtlik “töö” ei paistnud justkui päris töö olevat, kuna lapsed olid nii nunnud ja tublid. Minu meelest neil oli tore (ja ma ei näinud ühe nädala jooksul mitte kedagi nutmas!). Samuti jäi mulje, et nende arusaamine keelest oli kohati isegi parem kui minu oma. Igal juhul ma väga loodan, et nende keeleoskus on arenenud ja nad seostaksid eesti keelt meeldivate mälestustega. Lõpetuseks ma pean lausuma, et laagrit poleks olnud võimalik läbi viia ilma õpetaja Kadrita, kes oli väga hea keele õpetamises ja laagri juhtimises. Ta muuseas jagas huvitavat infot Tallinna kohta, nii et aitäh talle ka!

Mis olid Sinu peamised ülesanded laagris?

Minu peamine ülesanne oli sõna otseses mõttes õpetajat aidata. Ma püüdsin klassiruumis tegevusi hõlbustada ja väljaspool seda laste turvalisuse tagamiseks tähelepanelik olla. Kui me tegime midagi kahes rühmas, siis minust sai ajutine peaõpetaja ka. Lisaks mängisin vahel mänguväljakutel koos lastega, aga ma ei pea seda sugugi ülesandeks. Kui lastel hakkas igav, siis ma proovisin neid lõbustada ka.

“Sellist rahvusvahelisust pole veel Jaapanis tavaline näha ja ainus maailm, milles sa leiad end on Jaapan, eriti, kui oled noor ja ei ela suures linnas nagu Tokyo.”

Kas oskad välja tuua mõned sarnasused ja erinevused meie laagrilaste ja jaapani laste vahel?

Lapsed on ikka igal pool lapsed, nii et põhimõtteliselt leiab laagrilaste ja Jaapani laste vahel rohkem sarnasusi kui erinevusi. Näiteks, maailma parim kraam on arusaadavalt snäkid ja mängud. Aga üks erinevus oleks see, et laagrilaste puhul nad osalesid tegevustes aktiivselt ja vastasid kohe õpetaja küsimustele, mida Jaapanis pigem ei tehta. Aga samas tähelepanelikumad on tõenäoliselt Jaapani lapsed. Igatahes üks asi, mis avaldas mulle sügavat muljet on see, et meil oli laagris väga rahvusvaheline ja mitmekeelne keskkond. See on mõistagi loomulik, sest me tegutsesime Multilinguas ju, aga ikkagi sellist rahvusvahelisust pole veel Jaapanis tavaline näha ja ainus maailm, milles sa leiad ennast on Jaapan, eriti, kui oled noor ja ei ela suures linnas nagu Tokyo. Seega see, et laagrilastel oli võimalus rahvusvahelises keskkonnas aega veeta, tundub mulle fantastiline. Mitmekeelsuse osas üllatas mind üks Barcelonas elav 6-aastane laps, kes juba tunneb nelja keelt. Kui ma sain sellest teada, siis ma hakkasin natuke endamisi mõtlema ja seejärel ütlesin iseendale (mitte talle) “päriselt ka või!?”. Kuigi tean juba väga hästi, et Eestis on äärmiselt normaalne mitut keelt osata, siis Jaapan on üldiselt ükskeelne riik, kus ühe võõrkeele (tavaliselt inglise keele) oskus on suur eelis. Sellepärast oli neljakeelse väikese lapse kohtamine lausa šokeeriv.

“Nüüd tundub, et lõpuks olen küll valmis eestlastega Las Vegases käima.”

Mis oli Sinu jaoks kõige meeldejäävam kogemus laagris?

Kuigi oli lõbus näiteks purskkaevu ümber lastega joosta (mille tagajärjel minu riided said korralikult märjaks), ma ütleksin, et laagri kõige meeldejäävam hetk oli see, kui kaks erinevat emakeelt rääkivat last hakkasid omavahel päriselt suhtlema. Me kipume nii lapse kui täiskasvanuna seltsima inimestega, kelle emakeel on sama, mis meie oma, sest niimoodi meil on mugavam ja samuti saame teineteisest paremini aru. Aga see reaalsus tekitab vähemalt minus kurbust, sest keeled loovad sedasi erinevate keelte kõnelejate vahele nähtamatu müüri, mis on nagu näiteks Eesti ühiskonnas olemas. Näiteks Tallinn on teatavasti kakskeelne linn, kus on kuulda võrdselt eesti ja vene keelt. Välismaalasena olen märganud, et Eesti inimeste suhtlus oleneb sageli keelest, mida sa räägid. Just sellepärast selline pisikeste vaheline sõprus, mida ma laagris nägin, tegi mind tohutult rõõmsaks. 

“Eesti kultuuri mõistmisele aitas kindlasti kaasa see, et me väisasime palju Tallinnas asuvaid kohti.”

Kuidas aitas see kogemus Sind eesti keele ja kultuuri mõistmisel?

Ma kandideerisin laagri õpetaja abiks kahel põhjusel. Esimene oli muidugi see, et ma tahtsin vabatahtlikuna endast parima andes õpetajale abiks olla ja samal ajal aidata lastel mõnusasti keelt õppida. Teine oli hoopis see, et mina ka soovisin midagi uut koos lastega õppida ja õnneks mul õnnestus see. Nagu näiteks mul oli raske seletada, kuhu mingi asja peab panema. Võib-olla eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste jaoks on raske aru saada, miks nii on, aga noh nii ongi. Igatahes klassiruumis pidin ma ikka ütlema lauseid nagu “pange see kotti” ja “sa pead need tooli alla panema” ja tänu sellisele harjutusele mul on nüüd lihtsam neid kohe välja ütelda. Tegelikult oli laagrikavas üks tegevus, mis nõudis selliste lausete ütlemist, nii et mina ka pidin ülesande sooritamiseks koos lastega pingutama. Eesti kultuuri mõistmisele aitas kindlasti kaasa see, et me väisasime palju Tallinnas asuvaid kohti. See oli lahe, sest ma ikka veel ei tunne Tallinna nii hästi. Lisaks oli tore teada saada, milliseid mänge lapsena siin õpitakse mängima. Huvitav oli see, et kuna ma tavaliselt ei mängi lauamänge, siis ma ei teadnud, kuidas eesti keeles sõna “täring” öelda. Nüüd tundub, et lõpuks olen küll valmis eestlastega Las Vegases käima.

Mida sooviksid öelda neile, kes kaaluvad vabatahtlikuks tulemist?

Ärge kõhelge ja võtke julgelt laagrist osa, sest teie panus aitaks tulevastel lastel keelt paremini tundma õppida. Lisaks laager tuletab meile kõigile meelde, et aeg-ajalt on ikka vaja lastele omast lihtsat ellusuhtumist. Samuti lastega tegelemine on heas mõttes väsitav, nii et see võimaldab teil suurepärasesse vormi saada ka. Aga nali naljaks, lastelt on tõeliselt nii mõndagi õppida ja laager ise on elamusterohke. Kõike seda arvestades, ma soovitan sajaga teil vabatahtlikuna laagris kaasa lüüa.

Aitäh, et lugesite selle postituse läbi!