Keeleõppe õppetunnid Toulouse’is: kaks ühes õpikogemus Prantsusmaal

Multilingua Keelekeskuse eesti keele teise keelena õpetaja Ruta Bergman muljetab meile oma töövarjutuskogemusest.

Viibisin 01.07-05.07.2024 Prantsusmaal Toulouse’i ülikooli suvekoolis prantsuse keele kursusel õppijana ja töövarjuna. Minu töövarjutuse eesmärgiks oli vaadelda Prantsuse kolleegide tööd sihtkeeles tunni läbiviimisel. Teiseks soovisin osaleda sellises algtaseme grupis õppijana, et tunda omal nahal raskusi, mis võivad tekkida sihtkeeles õppimisel.

Foto: Erakogu

Keerulise alguse mõju õppijatele

Kursuse esimesel päeval tuli teha 5-leheküljeline kirjalik test, mis läks järk-järgult raskemaks. Kuna olin prantsuse keelt õppinud 20 aastat tagasi, siis endalegi ootamatult suutsin enam-vähem kõik ülesanded ära teha. Pärast kirjalikku testi oli suuline test, mis nii hästi enam ei õnnestunud. Seega ei tasu kirjalike testide tulemusi võtta puhta kullana, sest passiivne oskus on tihtipeale suurem kui aktiivne keeleoskus.

Testi tulemuste põhjal jagati meid gruppidesse. Kokku oli sel suvekursusel 3 gruppi: A1, B1 ja B2-C1. Kõik grupid olid väikesed, 6-8 inimest grupis. Kogu kursuse kestvus on kokku 72 ak/h. Tunnid toimusid esmaspäevast reedeni kella 8.30-12.30, vahepeal 20-minutiline paus. Kursuse lõpus tuleb sooritada lõputest.

Esimene tund hakkas väga intensiivselt, kus õpetaja rääkis väga palju ning väga keeruliste lausetega. Õpetaja kirjutas väga palju sõnu tahvlile ning seletas neid ainult prantsuse keeles, kui vaja, siis näitlikult. Jooksvalt ka grammatikat. Õpetaja küsis samuti meilt palju küsimusi, millele me tihti ei osanud vastata. Ühtegi kirjalikku materjali me esialgu ei saanud, vaid õpetaja avas Worldwall’i küsimustega, millele pidime vastama. Näiteks olid seal küsimused „Kas sa eelistad elada maal või linnas? Miks?“ jms. Esimesel päeval rääkisime perest, hobidest, aastaaegadest, elukutsetest, keeltest.

Mul oli tunne, et mind on pandud A2 gruppi, sest tund algas sellise kõnelaviiniga ja tundmatu sõnavaraga. Mingit tähestiku ega A1 tasemele kohaste fraaside õppimist ei toimunud. Minu eeliseks oli varasem prantsuse keele oskus, mis kuidagi iseenesest seal aktiveerus, ning õpetamise kogemus. Suutsin vaadata ka asju õpetaja vaatevinklist, mida ta meilt ootas. Grupis oli 2 õppijat, kes tõepoolest alustasid prantsuse keele õppimist nullist ning nende jaoks oli esimene päev väga raske. Nende nägudelt oli näha lootusetuse tunnet. Kodutööks saime lehe 36 Worldwall’i küsimusega, millest 10 oli vaja kirjalikult vastata.

Teine päev jätkus sama intensiivselt. Eelmise tunni materjali ei korratud ning kodutööd ei kontrollitud. Läbisime kiiruga juba uued teemad. Nendeks olid omadussõnad, nädalapäevad, kuud, kellaaeg, ilm, päevategevused. Kuulasime õpetajat ning vastasime tema küsimustele. Dialooge ega grupitööd ei toimunud.

Õige tempo ja sõnavara valik on kriitilise tähtsusega

Järgmisel kahel päeval oli erinev õpetaja ning sellega seoses muutus ka tunnidünaamika. Õpetaja rääkis normaalse tempoga ning tasemele vastava sõnavaraga. Tunnis keskendusime vaid kahele teemale. Õppisime tähti õigesti hääldama ning tegusõnu pöörama. Tegime grammatika- ja kuulamisharjutusi ning paaristööd. Tore oli vaadata, kuidas ka 2 nõrgemat õppijat elavnesid ja hakkasid harjutusi kaasa tegema, sest need olid jõukohased.

Selle nädala jooksul tõdesin jälle, et lihtsuses peitub võlu. Sihtkeeles õpetamine aktiveerib ja kinnistab sõnavara ning sunnib õppijaid õpitavat keelt koheselt kasutama. Väga tähtis on, et õpetaja valiks grupi jaoks jõukohased harjutused ja sõnavara säilitamaks motivatsiooni igas õppijas. Keelega nö üleujutamine on väga tore, kuid liiga keerulised lausekonstruktsioonid ja sõnavara algtasemel võivad tekitada õppijas käegalöömise tunde. See nädal näitas veel kord, kui suur roll on õpetajal õpimotivatsiooni loomisel ja hoidmisel.

Minu jaoks oli see nädal väärt kogemus nii õpetaja kui ka õppija seisukohast.