Kogenud õpirändur esimest korda töövarjuna Ungaris

Käes oli suvi 2025 ja see tähendas, et jällegi oli kätte jõudnud aeg minna Euroopasse end harima. Multilinguas on õpirännetes käimine üks õpetaja professionaalse arengu plaani komponentidest, samuti kuulub see keelekeskuse töötajate motivatsioonipaketti. Varasematel aastatel olen käinud koolitustel, mille teemadeks olid digitaalsed tööriistad ja loomingulisus võõrkeeletundides. 

Kuid seekord olid asjad veidi teistmoodi – läksin mitte koolitusele, vaid katsetasin töövarju rolli. Enne minekut mõtlesin, et see on nagu ülikooli ajal läbitud esimene praktika: oled koolis, istud vaikselt ja jälgid tunde. Tegelikult on see siiski teistmoodi praktika: jah, oled koolis, jah, istud vaikselt, jah, jälgid tunde. Kuid selle juures on üks suur AGA: sa saad aru, miks õpetaja teeb ühte või teist ja mõtled, kuidas oleksid või oled ise teinud. Töövarjuks läksin minu jaoks täiesti uude kohta, Ungaris pole ma kunagi isegi turistina käinud. 

Olin töövarjuks Bajas, väikeses linnas Lõuna-Ungaris. Armas, roheline, vana linn (see on asutatud XIV sajandi algul), kus oli mitu parki, Šugovice jõe liivased rannad ja hästi palju kirikuid. Kuigi linnas olid nii bussi- kui ka raudteejaam, saabusin sinna autoga – tahtsin teha mitu peatust veel enne kohalejõudmist ja samuti pärast, kui Budapesti lennujaama poole liikuma hakkasin. Sõites võrdlesin maastikke Eesti omadega. Budapesti lähistel erilist vahet polnud, kuid mida rohkem lõuna poole, seda rohkem päevalilli nägin. Suured erkkollased väljad, väga efektsed!

Kolm erinevat rühma, kolm erinevat kogemust

Baja on Tallinnast väiksem ja ka Baja keeltekool Bristol, kus töövarjutasin, oli Multilinguast tunduvalt väiksem. Samuti oli kitsam selle tegevusväli – seal õpetatakse vaid inglise ja saksa keelt ja aidatakse Language Cert keeleeksamiks ette valmistuda. Keeleeksameid korraldatakse kahes Ungari linnas – Bajas ja Szekszárdis. Viiepäevase õpirände ajal sain jälgida kolme erineva grupi tööd – kahte intensiivset nädalapikkust inglise ja saksa keele kursust (5×90 min) ja ühte mahukat kursust kogupikkusega 30 nädalat.

Esimese inglise keele intensiivkursuse sihtgrupiks olid gümnasistid, kes valmistusid B2 taseme eksamiks. Sellega tegeles õpetajate tandem, kusjuures üks neist oli Šotimaalt pärit, seega said noorukid kuulda ka naitive speaker´i hääldust, mis oli omamoodi kuulamisülesanne. Ise nad ütlesid, et vahel on õpetajast raske aru saada, sest ta räägib kiiresti ja mõned sõnad hääldab teistmoodi, kui nende kooliõpikud seda ette näevad. 

Teiseks õpetajaks oli ungarlanna Timea, kes käis aasta eest Multilinguas töövarjuks ja vene keele kui võõrkeele õpetajatele korraldatud Erasmus+ koolitusel. 

Märkasin, et õpetajate töö oli selles grupis raskendatud, kuna üks noormees oli teistest tugevam (enamus oli B1, aga tugevam õpilane B2.2 tasemel) ja nad pidid iga kord ette valmistama põhimõtteliselt kahte paralleeltundi, mis oleksid ühtlasi jõukohased ja harivad mõlemale tasemele. Lisaks veel mõtlema välja midagi, mida saaksid teha kõik õpilased koos. Nendest ühistest õppetöö osadest sain osa võtta ka mina (mängudest ja paaris- või grupitöödest). 

Usun, et midagi taolist juhtub teistelgi õpetajatel üsna tihti. Eks minu gruppideski on olnud õpilasi, kes omandavad materjali teistega võrreldes kiiremini, on aktiivsemad ja julgemad, tulevad õppima suurema sõnavaraga ja/või parema grammatikaoskusega. Siin ei jää muud üle, kui koormata tugevamaid rohkem ja/või delegeerida neile mõned õpetaja tegevused – nad on tavaliselt võimelised kuulama ja parandama kaasõpilaste juttu (olgugi, et osaliselt, aga iga väiksemat viga ei paranda ka õpetajad), aitama kirjutamisega, jälgima ja juhendama paaride või gruppide tööd.

Teiseks intensiivkursuseks oli saksa keele algajate duogrupp. Kursuse eesmärgiks oli mitte suhtluskeele omandamine, vaid baasgrammatika läbimine. See oli väga n-ö vanakooli õpe: õpetaja seletab, õpilased harjutavad. Suhtlusülesandeid, paaristöid vms ei tehtud. 

Vot see oli mulle paras väljakutse! Kuna õpetaja ei osanud inglise keelt, pidin temaga suhtlemisel kasutama saksa keelt. Koolis õppisin ma inglise keelt, aga aastal 1993 hakkasin käima värskelt avatud saksa keele huviringis. Kool sai lõpetatud, huviringis käimine ka. Praktikat nende 30 aasta jooksul eriti ei olnud – paar turisti, kellele seletasin teed Kadriorgu ja Raekoja platsile, ei loe. Seega kõik mu teadmised jäid peidetuna kuhugi aju sügavustesse. Ja nüüd tekkis nende järele vajadus! Küll see oli raske! Aga sain hakkama, õpetaja sai isegi minust aru. Siiski mäletan seda abituse tunnet ja paanikat, mis haaras mind esimesel paaril sekundil, kui selgus, et inglise keelt kasutada ei saa. Seejärel mõtlesin: „Olgu, eks ma saksa keelt ka veidi oskan“. Arvan, et meie õpilased tunnevad midagi sarnast: kuidas ma sellega hakkama saan, ma ei räägi ju keelt vabalt… Siin on olulised eneseusk ja julgus. Kui sa julged hakata rääkima olemasoleva teadmistepagasi pinnalt, hakkab keeleoskus paranema. Tundsin seda ise, iga järgmine small talk õpetajaga muutus kergemaks ja kergemaks.

Viimane grupp oli samuti inglise keele grupp, kes õppis koos juba kolmandat kursust järjest, olles jõudnud umbes A2.2 tasemele. Vot siin sai näha kõige rohkem suhtlemist ja rääkimist: dialoogid, paaristööd, kodutööde baasil küsimuste koostamine jms. 

Keeleõppe kultuurilised ja süsteemsed erinevused

Ongi tore, et kõik kolm gruppi olid erinevate eesmärkidega, see lubas näha, kuidas koolis püütakse neid eesmärke saavutada. Aga siiski oli kaks üllatavat momenti. Esiteks ei kasutanud keegi veebipõhist materjali. Vaid viimase grupi puhul ütles õpetaja, et neil on Classroom’i keskkond olemas ja sinna läheb hulgaliselt veebipõhiseid harjutusi. Teiseks kasutasid õpetajad päris palju ungari keelt. Algajate puhul on see ehk arusaadav, aga kooliõpilaste puhul üllatas. Usun siiski, et õpetajad on kogenud ning teavad, mis ja kuidas nende õppijatele sobib.

Eesti keele kui võõrkeele õpetajana olin huvitatud ungari keele tunni külastamisest. Aga oma üllatuseks kuulsin, et immigrante on riigis hästi vähe, kõik nad elavad/õpivad/töötavad Budapestis, seetõttu riigikeelt kui võõrkeelt õpetatakse vaid seal ja äärmiselt vähe. Küll oli seda imelik kuulda! Ilmselt on see suurim erinevus keeleõppes võrreldes Eestit ja Ungarit. 

Loomulikult pakuti mulle ka kultuurilist programmi. Käisin ekskursioonil Bajas, sõitsin läbi linna turistirongiga, käisin Baja muuseumis ja Pécs’i linnas. Lisaks sain piiluda kohaliku Szent Làzslò kooli ruumidesse. Mul oli põnev, sest see oli huvitav kool. Koolimaja oli pikk ja koosnes kolmest osast: esimeses õppisid 4.–8. klassid, teises 9.–12. klassid ja kolmas oli kutsekool. Oluline roll oli religioonil ja üheks kohustuslikuks õppeaineks oli usuõpetus. Erinevate konfessioonide õpilastel olid eraldi jumalateenistused, mille jaoks oli koolis eraldi ruum. 

Bristoli kooli õpetajad olid hästi toredad ja oli näha, et nad armastavad keelt, mida õpetavad. Kooli juhataja ja omanik Kitty Szabò oli ülisõbralik ja abivalmis. See kõik aitas luua hästi toreda mulje töövarjuks olemise kogemusest.

Kokkuvõtteks ütlen nii: see oli uus kogemus, mis aitas mul paremini aru saada, kuidas ma ise õppida tahaksin ja ma olen selle kogemuse eest tänulik. 

---

Autor: Alla Zarubina on Multilingua eesti keele kui võõrkeele õpetaja