Innovatiivsed võõrkeeleõpetuse tehnoloogiad

Multilingua keeltekooli õpetaja ja kompetentsikeskuse koolitaja Kseniia Zolotareva jagab lugejatega oma vahetut õpirändekogemust Austrias.

Osalesin 18.-20. septembril 2024. aastal Viinis, Austrias BFI rakenduskõrgkoolis toimunud 15. rahvusvahelisel õpetajatele mõeldud kutsealasel täiendusseminaril „Innovatiivsed tehnoloogiad võõrkeeleõpetuses“. Seminar korraldati Erasmus+ programmi raames. Korraldajad seadsid seminari eesmärgiks kogemuste ja ideede vahetamise ning innovaatiliste tehnoloogiate integreerimise õppeprotsessi.

Tehisintellekti roll keeleõppes

Seminar vastas täielikult minu ootustele, sain palju seni tundmatuid vahendeid vene keele kui võõrkeele tundides kasutamiseks, samuti suhtlemist kolleegidega, ideede, hirmude ja lootuste vahetamist seoses tehisaju üha suureneva rakendamisega õpetamispraktikas.

Esimene esineja Dietmar Paier andis ülevaate tehisintellekti arengust ja kasutamisest õppetöös ning kutsus kuulajaid üles mõtlema, mida tähendab tehisintellekti kasutamine õpetamise, õppimise ja hindamise jaoks, sest õpilase ja õpetaja vaheline dialoog on tegelikult muutumas kolmepoolseks dialoogiks – nendega ühineb robot, kes erinevalt õpetajast on alati kättesaadav.

Järgnesid ettekanded, ümarlauad ja töötoad, mis olid otseselt suunatud tehisintellekti praktilisele rakendamisele õppetöös. Stanislav Chernyshov jagas oma kogemusi neuronivõrkude kasutamisest tundide ettevalmistamisel, andis olulisi näpunäiteid, kuidas kirjutada prompte (üleskutseid), individualiseerida ülesandeid ja anda interaktiivsemaid ülesandeid tehisaju abil. See oli väga kasulik, sellest sai hea alus tema ideedele ja ümarlaual arutasime kolleegidega oma kogemusi neuronvõrkude kasutamisest, selle plusse, miinuseid ja piiranguid (nt tehisaju on veel halvasti teadlik keeleoskuse tasemete erinevusest ja võib koostada ebapiisava ülesande või teksti, samuti teavad kõik, et neuronvõrk on kalduv hallutsinatsioonidele, st annab ebatäpset ja valeinfot, seega on õpetaja ülesanne jälgida tulemuste täpsust ja adekvaatsust).     

Koolitajate jagatud kogemused ja ressursid

Tatjana Batõštševa ja Anna Wolfauer jagasid meiega tehiaju ressursse ja stsenaariume nende kasutamiseks. Kõiki neid ressursse olid nad juba katsetanud või kasutanud oma töös, nii et nende ettekanded olid väga informatiivsed ja praktilised. Nad valisid ressursse mitme kriteeriumi alusel: võimalus töötada vene keeles (kuna töötoa fookus oli vene keele kui võõrkeele õpetamisel), kasulikkus ja võimalus töötada tasuta või tingimisi tasuta.

Töötoa ajal oli meil võimalus proovida meile meeldinud ressursse ja rühmades luua oma vene keele tund tehisaju abil. Huvitav oli vaadata tulemusi: tehisintellekti poolt genereeritud pildid, videod, laulud ja esitlused integreeriti tavalisse õppetundi. Ja spetsiaalselt võõrkeeleõpetajatele loodud ja vene keelega töötav Twee ressurss, mis on beetaversioonis, oli kõigile hämmastav leid: see võimaldab luua erinevaid ülesandeid igasuguse keeleoskuse jaoks, määrata keeleoskuse taset, kasutada tekste, videot ja heli, et luua ülesandeid, teste, aruteluküsimusi jne.

Õpetaja emotsioonide juhtimine ja roll klassiruumis

Sama huvitav oli minu jaoks seminari osa, mis oli pühendatud näitlejameisterlikkusele õpilastega töötamisel. See teema peegeldas minu metoodilist huvi draamapedagoogika ja rollimängu integreerimise vastu õpetamisprotsessi. Daria Nosik märkis, kui oluline on osata töötada oma emotsioonidega, eriti õpetamis- ja õppeprotsessis. Õpetaja kui kunstnik peaks alati tulema publiku ette positiivsete emotsioonidega, kuid vajadusel peaks suutma näidata ja eristada ka teisi emotsioone. Põhiliste emotsioonide tundmine aitab luua klassis usalduslikumat õhkkonda ning soodustab paremat suhtlemist ja mõistmist. Koolitus andis osalejatele võimaluse harjutada 6 põhiemotsiooni (viha, kurbus, hirm, vastikustunne, rõõm, üllatus) väljendamist ja nende mõju tajumist, mis on eriti kasulik õpetamispraktikas üldiselt.   

Kuigi see osa seminarist ei olnud kuidagi seotud tehisintellekti rakendamisega klassiruumis, oli see hea lõpp ja tuletas meile kõigile meelde, et lõppkokkuvõttes peaks meie õpetamise keskmes alati jääma inimene: tema mõistus, keha, emotsioonid.

Seminarist kokkuvõtteid tehes saan aru, et mitte ainult saadud teadmised, vaid ka ühine töö kolleegidega ja ideede arutamine olid väärtuslikud. Jõudsime inspireerivate järeldusteni: me ei tohiks karta, me peaksime tegutsema. Pole kahtlust, et tulevikus hakkab tehisintellekt meie elus üha olulisemat rolli mängima, sealhulgas keeleõppes. Seega ei ole õpetajate ülesanne mitte ainult sammu pidada uute väljakutsetega, vaid nad peavad seda protsessi juhtima, et jääda asjakohaseks ja konkurentsivõimeliseks ning vältida täielikku asendamist tehisintellekti poolt.

Sõltumata tehnoloogia arengust jääb õpetaja roll asendamatuks, kui ta teab, kuidas neid uusi vahendeid kasutada, kuidas neid tõhusalt õppimise hüvanguks suunata ja kuidas suhelda inimesega, kes on tulnud tema juurde õppetööle.

Kõik pildid artiklis on genereeritud AI-ga.