Kaasaegsed lähenemised vene keele kui võõrkeele õpetamisele väljaspool keelekeskkonda

Foto: Erakogu

Käesolev artikkel on refereeritud EPALE-st. Artikli autor on Multilingua vene keele õpetaja Kseniia Zolotareva.

Olen Multilingua keeltekooli vene keele õpetaja ja kompetentsikeskuse koolitaja. Oma töövarjutamise visiidi raames Lev Tolstoi nimeline bilingvismi arendamise õppe-metoodikakeskus Milanos (Itaalia) oli mul võimalus arutada kolleegidega ning näha praktikas kaasaegseid meetodeid ja võtteid vene keele kui võõrkeele õpetamiseks väljaspool keelekeskkonda. Kahtlemata pöörati eraldi tähelepanu tehisintellekti kasutamisele õppetöös, mis on praegu äärmiselt aktuaalne teema.

Pole kahtlust, et paljud õpetajad kasutavad tänapäeval ühel või teisel viisil tehisintellekti oma töös ning on veendunud, et oskuslikes kätes võib see olla suurepärane abiline kaasaegses hariduses. See avab tee paindlikkusele ja õppeprotsessi kättesaadavusele, võimaldab kohandada õppematerjale ja tunde konkreetsete õppijate vajadustele. Tehisintellekt võib aidata luua ülesandeid, teste ning isegi analüüsida ja hinnata õppijate töid. Samas on sellega seotud ka teatud riskid ja väljakutsed. Kui see aitab meil luua ülesandeid, siis aitab see ka õppijatel neid täita. Lisaks on vene keeles loodud tehisintellekti tekstid sageli isikupäratud: kujundlikkus ja metafoorsus tasanduvad, süntaks lihtsustub. Sama kehtib ka tekstide ettelugemise ja häälduse harjutamise kohta tehisintellekti abil – kuigi see on võimalik ja laialt kasutusel, kaasnevad sellega sageli ebaloomulikud intonatsioonid, emakeelekõnelejale mitteomased pausid ja rõhud. Seetõttu peavad õpetajad olema tehisintellekti kasutamisel väga ettevaatlikud, sest meie eesmärk on õpetada täisväärtuslikku, elavat keelt ning selgitada õppijatele, et nende vead on olulisemad kui formaalselt õigesti täidetud ülesanne. Tuleb meeles pidada, et tehisintellekt on vaid üks tööriist meistri käes, mitte valmis lahendus kõikidele ülesannetele.

Foto: Erakogu

Suure huviga külastasin tunde, mis toimusid Content and Language Integrated Learning (CLIL) meetodi järgi. Selle metoodika puhul taotletakse samas tunnis kahte eesmärki: ainealast ja keelelist. Varem teadsin, et see meetod sobib hästi näiteks ajaloo, bioloogia või geograafia ja keele integreeritud õppimiseks, kuid ei mõistnud, kuidas seda rakendada täiskasvanud õppijatega, kes tulevad keelt õppima konkreetse eesmärgiga. Nüüd mõistan, kuidas seda lähenemist kasutada ka meie sihtrühmaga, kus see võib samuti häid tulemusi anda. Eelkõige võib see uuenduslik meetod aidata kaasa sotsiaalkultuuriliste aspektide põhjalikumale uurimisele, kriitilise mõtlemise arendamisele ning ka oskuste omandamisele, mis on vajalikud keelekasutuse osavaks rakendamiseks igapäevases suhtluses. Keeleline ja kultuuridevaheline pädevus on lahutamatult seotud ning kultuurilised vead võivad, nagu on märkinud Svetlana Ter-Minasova, olla isegi ohtlikumad kui keelevead – neid tajutakse valusamalt ja neid ei andestata nii kergesti. Seetõttu saab CLIL-meetodi abil integreerida keeleõppesse traditsioonide, pühade, ebauskumuste, folkloori- ja kultuurikangelaste, filmi- ja kirjandustegelaste ning isegi žestide käsitlemise. Eestis on heaks näiteks lillede arv, mida kingitakse: venekeelses kultuuris on oluline, et lillede arv oleks paaritu (3, 5, 7 jne), kuna paarisarv (2, 4, 6) seostub surma, matuste ja leinaga. Selliste kultuuriliste detailide tundmine on oluline mitte ainult sotsiaalkultuurilisest vaatenurgast, vaid võib olla ka lähtepunktiks arutelule ja dialoogi arendamisele tunnis.

Keelelist toetust (scaffolding) peetakse CLILi lahutamatuks osaks, kuid tuleb märkida, et üldiselt kasutavad seda vene keele kui võõrkeele õpetajad pidevalt, ilma et see oleks seotud mingi konkreetse meetodiga. Me kasutame õppeprotsessis õpilaste toetamiseks erinevaid ajutisi tugivahendeid, mida õpilaste edasijõudmisega järk-järgult eemaldatakse. Niipea kui oskuste tase tõuseb, tekib keeleline iseseisvus, mis motiveerib õpilasi suhtlemisoskusi edasi arendama.

Foto: Erakogu

Täiskasvanud õppijatega töötamisel võib väga tulemuslik olla ka Task-Based Language Teaching (TBLT) meetod. Sellel meetodil põhinevates tundides kasutatakse keelt reaalsete ülesannete lahendamise vahendina. Abstraktsete harjutuste asemel keskendutakse konkreetsete eesmärkide saavutamisele. Ülesannetel on mittekeelelise tulemus, kuid nende täitmiseks on vaja aktiivset suhtlemist õpitavas keeles. Näiteks pikniku või õhtusöögi menüü koostamine, erinevate roogade koostisosade ostmine, marsruudi joonistamine kaardile, probleemilahendusplaani kooskõlastamine – need on vaid mõned näited õpitegevustest. Meetodi tugevusteks on keele loomuliku ja spontaanse kasutuse soodustamine, motivatsiooni kasv (kuna ülesanne loob reaalse suhtlusvajaduse) ning õppijakeskne lähenemine: õppijad valivad ise sõnavara ja struktuurid, mis aitavad neil eesmärki saavutada. Samas nihkub õppetunni viimases etapis (post-task) tähelepanu keelelistele vormidele, kasuliku sõnavara, väljendite ja grammatika käsitlemisele, mis on tekkinud loomulikul viisil, ning tehakse harjutusi struktuuride kinnistamiseks.

Siiski tuleb märkida, et see meetod nõuab õpetajalt suurt loovust ja algatusvõimet ning põhjalikku ettevalmistust, mis aga tasub end heade õpitulemustega ära.

Foto: Erakogu

Vähemalt sama huvitav, kuid vene keele õppimise kontekstis palju poleemikat tekitav meetod on Teaching Proficiency through Reading and Storytelling (TPR Storytelling, TPRS). On üldteada, et see Ameerika koolkonnast pärit meetod toimib hästi näiteks inglise keele ja teiste analüütiliste keelte puhul. Samas kahtlevad paljud õpetajad selle sobivuses flektiivsete keelte, nagu vene keel, õpetamisel, kus esinevad käänded, kolm sugu, tegusõna aspektid, arenenud afiksite süsteemjne.

TPRS-meetodi aluseks on kolm põhiprintsiipi: arusaamine, kordamine ja huvi, hästi läbimõeldud etapid, võtted ja töömeetodid. Siiski suhtun ma sellesse meetodisse vene keele puhul mõnevõrra skeptiliselt. Olen näinud TPRS-meetodil läbiviidavaid tunde: pidev kordamine ja tsüklilised küsimused aitavad muidugi materjali omandada ning fraase ja vorme ära õppida, kuid minu arvates ei anna need üldist ülevaadet keelest. Teatavas kontekstis pähe õpitud fraas muutub kasutuks niipea, kui näiteks muutub subjekti või objekti sugu või arv. Siiski ei eita ma TPRS-i kasutamise võimalust täiskasvanud õppijatega; minu arvates võib Storytelling kasutada ühe töömeetodina, et õppeprotsessi mitmekesistada, kuid mitte peamise õpetamismeetodina.

Kahtlemata on viimastel aastatel vene keele kui võõrkeele õpetamismeetodites pööratud üha enam tähelepanu õppijakesksetele õppemudelitele. See on seotud sooviga suurendada õpilaste aktiivsust õppeprotsessis, tõsta nende motivatsiooni ja arvestada nende mitmekesiste õpihuvidega. Selle tulemusena toimub üleminek tegevuspõhisele lähenemisviisile, mistõttu pälvivad sellised meetodid nagu CLIL, TBLT ja TPRS erilist tähelepanu. Olen veendunud, et nende rakendamine õppeprotsessis toob häid tulemusi ning need sobivad hästi ka täiskasvanud õppijatega töötamiseks.