Mõtteid elukestvast õppest
OLLES “ARKAADIA TEEL” VAJAME ÕPETAJAID JA TEEJUHTE
17.oktoobril 2019 toimus Tallinna Rahvaülikoolis täiskasvanud õppija nädala raames kohtumisõhtu Joonas Hellermaga teemal „Saunast mineja. Mõtteid elukestvast õppest“.
Kohale on tulnud üle paarikümne inimese, neist üks meesterahvas. Nii alustabki Hellerma oma mõtisklusi tõdemusest, et haridusjutud ei ole tavapäraselt just meeste teema.
Millest kohtumisõhtul üldiselt juttu tuleb, annab vihje õhtu pealkiri. Hellerma mõtisklused kulgevad läbi isiklike kogemuste, käidud radade ja hetke tegemiste. Raja alguses on näitejuhi õpingud tollases Pedagookikaülikooli Kultuuriteaduskonnas, kust on tulnud arusaam iseendaga pideva töötamise vajalikkusest (lähtuvalt Pansost ja Stanislavskist). Edasised filosoofiaõpingud on suunanud laiendama teadmisi ja lisanud sügavuti minemise oskust. Küsimus, kus oma humanitaaria oskusi rakendada, on leidnud vastuse Plektrummi saateid ette valmistades ja läbi viies. Saate kõige suurem õppetund on olnud mõistmine, et pidevalt peab võitlema eelarvamuste ja hoiakutega, eelkõige enda sees ning vajadusel ka väljaspool.
Hellerma tõdeb, et elukestva õppimise üks mõttekohti on tehtavate valikute olulisus. Elus loeb järjepidevus, ehk see, mille juurde pidama jääd. Küsimus on, kas arendada tugevaid külgi, lohistades kaasa nõrgemaid või tugevdada nõrkusi. Kindlaid nõuandeid ei leia kusagilt, aga soovitus oleks ideaali mitte liialt kinni jääda. Nii viib pikk ja vaevaline ideaali otsing ka näiteks Ristikivi, Hesse või Dante teostes pigem vastupidise tulemuseni.
Samuti tõestab elu ja kirjandus üsna üksmeelselt, et otsimise ja arengu teekonnal on oluline leida ning ära tunda õiged õpetajad ja teejuhid. Neid võib olla mitu, igal ajal ning rajal erinevad. Aga just teejuhtide teadmised, nende mälu ja kultuur, vahendavad meieni eelnenut ja suunavad meie arenguid. Inimene üksi ei saa käia Arkaadia teel.
Lõpetuseks Joonas Hellerma lugemissoovitus: Karl Ristikivi “Imede saar”. Vähetuntud teos, mis samuti kirjreldab otsinguid ja puudutab üsna mitmes lõigus ka haridust.
Ja meenutamiseks-mõtisklemiseks kõnealuse luuletuse esimesed salmid:
Arkaadia teel (Sõnad K. Ristikivi)
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.
Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.
