Ruta Bergman: õpetamine on natuke nagu narkootikum, et tahad aina rohkem

Multilingua Keelekeskuses töötab palju huvitavaid õpetajaid, kel kõigil on rääkida oma lugu, miks sai neist õpetaja ja mis paelub neid õpetajaameti juures, miks on oluline olla pidevalt keeleõppe protsessis ja kuidas seda enda jaoks kõige meeldivamaks teha.

Aprillis 2020 avasime sarja, mille raames tutvustame keelekeskuse õpetajaid. Täna saad lugeda eesti keele kui teise keele õpetajast Ruta Bergmanist. Põnevat lugemist!

Ruta on õpetanud eesti keelt võõrkeelena üle 20 aasta, kuigi ise on ta ülikoolis õppinud hoopis saksa keele õpetajaks, aga elul on alati omad üllatused varuks.

Keskkooli viimases klassis läks üks Ruta sõbranna Saksamaale lapsehoidjaks (au pair’iks). See idee tundus väga põnev. Rutal oli aga kindel soov minna õppima Tartu ülikooli õigusteadust. Igaks juhuks mõtles Ruta saata ka avalduse vahendusagentuuri, kuigi ta ei osanud üldse saksa keelt. Vastus tuli positiivne ja nii ta septembris ülikooli asemel Saksamaale, Kölni lendaski.

Valis juura õpingute asemel lapsehoidmise Saksamaal

„Esimesel nädalal tundsin tohutut koduigatsust, kuid hiljem oli tunne, nagu oleksingi selles linnas sündinud ja terve oma senise elu suurlinnas elanud. Tegelikult olen pärit Saaremaalt, väikesest külast. Minu võõrustajapere oli väga tore ja toetav ning võimaldas mul õppida saksa keelt intensiivkursustel viis korda nädalas. Mulle hakkas saksa keel ja Saksamaa väga meeldima,“ räägib Ruta.

Eestisse tagasi tulles tundus asjade loomuliku käiguna minna ülikooli õppima saksa keelt. Tegelikult oligi Rutal lapsena olnud unistus saada õpetajaks. Ta otsustas minna õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli. Õpingute ajal alustas ta ka tööd nõunikuna ülikooli välissuhete osakonnas. Kolmandal kursusel hakkas andma eesti keele individuaaltunde kahele Saksa professorile Tallinna Tehnikaülikoolis. „Minu jaoks oli väga põnev õpetada hoopis eesti keelt saksa keeles, ning veel täiskasvanutele,“ märgib Ruta.

Pärast õpingute lõppu ei suundunud Ruta erialasele tööle, vaid jätkas töötamist rahvusvaheliste suhete alal. Seekord justiitsministeeriumis vanglate osakonna välissuhete nõunikuna. Teda on alati tõmmanud kahte suunda, millest üks on õpetamine ja teine „asjaajamine“ rahvusvahelises keskkonnas.

Saksa keele õpetaja ja töötanud ka vanglate osakonna välissuhete nõunikuna

„Üsna tihti meie soovid täituvadki. Ühel kaunil jaaniööl leidsin Saaremaalt oma „sõnajalaõie“ ning pärast kaheaastast kaugsuhet otsustasin kolida tulevase abikaasa juurde, kes töötas sel ajal Kanada Suursaatkonnas Varssavis,“ ütleb Ruta. Samal ajal alustas ta magistriõpinguid Varssavi Ülikoolis rahvusvaheliste suhete erialal.

Paralleelselt pakuti ülikoolist tööd eesti keele lektorina Ida-Euroopa õpingute osakonnas. Selle teaduskonna üliõpilased pidid valima ühe nn endise idabloki riigi keele. Ruta ülesandeks oli ehitada üles kaheaastane kursus, koostada materjalid ning see läbi viia. Kursuse lõpus pidid üliõpilased sooritama B1 taseme eksami.

„Mulle väga meeldis kogu see protsess. Kokku töötasin Varssavi ülikoolis ligi kümme aastat. Minu õppijateks olid enamasti poolakatest üliõpilased. Selle kogemuse põhjal võin öelda, et keel on võimalik selgeks õppida isegi siis, kui sa ei ela keelekeskkonnas. Tähtis on huvi õpitava keele ja selle maa kultuuri vastu ning sisemine motivatsioon,“ räägib Ruta.

Nii mitmedki Ruta õppijad jäid Eestiga seotuks ka hiljem, üks läks tööle Eesti Suursaatkonda, üks kirjutab poliitilisi artikleid Eesti ja Poola teemadel, üks õppis Tartu ülikoolis doktorantuuris jne.

Varssavis töötamise ja õppimise kogemus on pannud Rutat mõistma tema praegusi õppijaid

Eesti keelt teise keelena õpetades saab Ruta enda sõnul ühendada kaks teda huvitavat poolt, õpetamise ja rahvusvahelise suhtluse poole. Ruta õppijad on pärit väga erinevatest riikidest ja kultuuridest. Ühes grupis oli tal 20 õppijat ja 19 erinevat rahvust. Loomulikult on igal rahvusel oma eripärad, aga Ruta arvab, et oluline on tekitada igas õppijas huvi eesti keele ja kultuuri vastu ning oluline on ka ühtsustunne grupis.

Kindlasti tuleb kasuks Ruta arvates tema enda teises riigis, mille keelt ta ei valda, elamise ja töötamise kogemus. Ta mõistab palju paremini oma õppijate raskusi, muresid ja hirme uue eluga kohanemisel. Ruta abikaasa on välismaalane ja lapsed kakskeelsed ning Eestisse tagasi tulles võttis neil kohanemine aega umbes poolteist aastat.

Aastate jooksul on juurde tulnud keelte õpetamiseks erinevaid metoodikaid ja võimalusi, kuid põhitõed ja keele omandamise eesmärk jäävad Ruta meelest ikka laias laastus samaks.

„Ma ei arva, et kasutan oma tundides mingeid „imenippe“, lihtsalt teen oma tööd südamega. Minu jaoks on oluline, et õppijad tunneksid end minu tundides hästi ning et tuleksid ja lahkuksid rõõmsalt,“ ütleb Ruta. Oma õppijatele kirjeldab ta eesti keele õppimist nagu tuhandetükilise musta värvi pusle kokkupanemist.

“Sülitage” lihtsalt oma sõnad suust välja, küll see grammatika ka tuleb!

Kõigepealt tükk siit ja tükk sealt ning lõpuks viimane tükk. Õppijate emotsioon ahaa-efekti näol neid tükke kokku pannes ja seoseid märgates on hindamatu. Loomulikult arendab Ruta oma tundides kõiki osaoskusi, aga esmatähtis tema jaoks on julgus rääkida. „Ütlen alati oma õppijatele, et lihtsalt „sülitage“  sõnad välja, küll siis tuleb ka grammatika. Mõtteviis, et esmalt õpin grammatikat ja siis hakkan perfektselt rääkima, ei tööta,“ usub Ruta.

Ruta tunnid toimuvad alati pingevabas ja mängulises õhkkonnas, ta julgustab õppijaid palju suhtlema ning hirmust üle olema. Tema tundides kehtib reegel, et valetada võib ilma süümepiinadeta, st et soovi korral võib igas tunnis olla uus identiteet ning fantaseerida võib nii palju, kui süda lustib, sest just see muudabki tunnid huvitavamaks.

Kõige kurioossem oli õpetaja Ruta sõnul juhtum, kus õppija rääkis kogu 120-tunnise kursuse vältel oma hobusefarmist. Alles kursuse lõpus, kui grupp soovis korraldada tema hobusefarmis piknikku, selgus, et ta elab hoopis Mustamäel kahetoalises korteris. „Uus õppija on nagu üllatusmuna, kunagi ei tea, mis sealt välja tuleb,“ naljatleb Ruta.

See tähendab, et mõni õppija ei ütle kaks esimest nädalat sõnagi, aga teise nädala lõpus viskab eesti keeles nalja. See ongi Ruta jaoks kõige tähtsam – julgus ja tahtmine rääkida! Teine reegel tema tundides on, et kodutöö ei aegu, ja see toimib väga hästi. Kui tänaseks ei jõudnud, teed homseks, kui homseks ei jõudnud, siis ülehomseks.

Meil kõigil on kiire elu ja sada toimetust ning eesti keele kodutöö tegemine ei peaks tekitama lisasurvet. Ruta proovib alati kuulata õppijate soove ja eesmärke ning vastavalt sellele tunni üles ehitada. Ka suures grupis proovib ta oma õppijatele läheneda individuaalselt ning  leida aega igaühe jaoks. Zoomis töötab selle jaoks väga hästi Breakout room.

Enamus Ruta õppijaid õpib eesti keelt, sest nad ise soovivad seda, mitte et neid keegi kohustab

Ruta ei saa öelda, et õppijad oleksid kuidagi eriliselt aja jooksul muutunud. Ta arvab, et enamus täiskasvanud õppijaid teadvustavad ja eesmärgistavad oma õpiprotsessi. Võibolla 5-10 aastat tagasi oli tema õppijate Eestisse tuleku põhjuseks enamasti armastus, aga praegu tullakse järjest rohkem tööle.

Ruta õppijate seas on mitmeid abielupaare Argentiinast, Itaaliast ja muudest riikidest, kes on tulnud Eestisse tööle ning õpivad koos eesti keelt. Eesti keelt õpitakse, et paremini kohaneda ja asjadest aru saada, kuigi tegelikult saab ju Eestis inglise keelega ka väga hästi hakkama. „Võibolla on mul lihtsalt vedanud, aga enamus minu õppijaid õpib eesti keelt, sest nad soovivad seda, mitte et peavad,“ rõõmustab pikaaegne õpetaja.

Inimestele, kes on juba kaua Eestis elanud, aga ei räägi eesti keelt, soovitab Ruta lihtsalt sellega algust teha. Praegu on nii palju igasuguseid kursuseid, online keskkondi ja tasuta võimalusi eesti keele õppimiseks. Ja kõige tähtsam on õpitut ka praktikas kasutada!

„Õpetamine on minu töö, aga ka minu hobi,“ kinnitab Ruta. Üks tema õppija ütles väga tabavalt, et kell  8-17 on õpetamine Ruta töö ja kell 17-20 tema hobi. „Õpetamine annab mulle tohutult energiat, see on natuke nagu narkootikum, et tahad aina rohkem. Õpetamise juures meeldib mulle arengu jälgimine ja tulemuse nägemine, eriti algtasemel,“ lisab ta.

Õpetamine ei ole Ruta meelest kunagi igav, sest iga inimene ja iga grupp on teistest erinev. Ta usub, et õpetajaks ei saagi päriselt õppida, vaid see on sul kas loomuses või ei ole. Õpetamisest vabad hetked veedab Ruta koos pere ja sõpradega looduses. Loodusest saab ta inspiratsiooni ning tihti tulevad just pikkadel jalutuskäikudel uued ja ägedad ideed tundideks.

Vaata palun ka 2020. a sügisel kursuse lõpus Ruta õppijate kirjutatud tagasisidet siin.

Õppija Veronika Kramarenko Valgevenest: mul on hea meel, et leidsin “oma õpetaja”

Kui ma Swedbankis alustasin töötamist, oli mul eesti keele A2 tase. Selle kolme aasta jooksul, mil ma keelt õppisin, paranesin tänu Rutale palju. Mulle meeldib tema õpetamisviis väga. Ta teab, kuidas asju seletada. Temaga on lihtne suhelda ja on üldiselt meeldiv inimene. Mul on tõeliselt hea meel, et sain Rutaga tuttavaks ja leidsin “oma õpetaja”. Minu arvates on väga oluline leida õpetaja, kes motiveerib ja aitab teil õppida, märgib teie edusamme ja julgustab töötama nõrkade kohtade nimel.

Meie kursuste käekäik olenes grupis olevatest inimestest ja nende tasemetest. Ruta küsis alati, kas on midagi, mida me isiklikult tahaksime õppida, ja kohandas tunde vastavalt, nii et isiklik lähenemine oli tagatud. Ta võttis alati meie soove tõsiselt, isegi kui need olid naljakad või rumalad, näiteks “Palun õpetage meile eesti keeles halbu sõnu, tahame aru saada, kui keegi ütleb meile halvasti”. Tunnid olid alati huvitavad. Õppisime kaardimängude abil uusi sõnu, proovisime neid harjutades kasutada, töötasime paarides või väikestes rühmades, tegime mõnda harjutust või harjutasime rääkimist.

Kui rühma tase muutus, muutus ka õpikäsitus. Hiljem oli juba võimalik arutada tõsisematel teemadel ja teha raskemaid harjutusi.

Praegu on meil tunnid veebis, mis toimib hästi. Otsustasin minna rühmaõppelt üle individuaalõppele, nii et nüüd on kogu Ruta tähelepanu minul. Loomulikult tunnen ma natuke puudust vahetust kontaktist, kuid see ei muuda minu arvates tunni efektiivsust. Oleme otseühenduses, nii et Ruta näeb minu reaktsioone ja mina tema omi. Teeme harjutusi, arutleme erinevatel teemadel, teeme kuulamis- või lugemisülesandeid, umbes nii, nagu kontoris. Mul on hea meel, et praegu suudan vestlust jätkata ka raskematel ja olulisematel teemadel, mitte ainult “kuidas täna ilm on”. Samal ajal ei lakka eesti keele grammatika mind kunagi hämmastamast. Õppimist on veel palju, aga ma olen õnnelik, et mul on Ruta, kes mind selle ülesande täitmisel abistab.

Õppija Greta Babarskaite Leedust: tunneme kõik end ekraani taga olles kaasatuna

Mul oli rõõm olla Ruta õpilane kaks korda. Kord 2014. aastal, kui läbisin oma esimese intensiivse algajate kursuse, ja siis jälle aastal 2020, kui liitusin B1 veebikursusega. Viimasel juhul veenis mind õppima just Ruta nime leidmine õpetajate nimekirjast. Õppida üheksa tundi nädalas arvutiekraani ees kolme kuu jooksul pole väike kohustus.

Isegi virtuaalses keskkonnas näitas Ruta üles pühendumist. Mulle jäi silma see, et ta suutis navigeerida ja õpetada koos inglise ja vene keelt kõnelevat rühma. Kuidas ta seda tegi? Ta võttis aega, et eesti keeles selgitada, kuni kõik olid jõudnud õige leheni. Sellist pühendumuse taset pole ma varem kogenud. Oleks olnud palju lihtsam sõnaraamat haarata ja tõlkida, kuid Ruta puhul asjad nii ei käi. Ta pani kõiki tundma kaasatuna, isegi kui me kõik istusime ekraanide taga erinevates kohtades üle Eesti.

Teine oluline asi tema õpetamises, mis silma paistis, oli see, et ta ei õpetanud ainult raamatu järgi, vaid esitas ka töölehti, mida oli ise koostanud. Siiani on mul raamaturiiulis Ruta materjalide kaust, mida kasutan mälu värskendamiseks.

Õppija võtab kursusest just nii palju, kui palju ta ise soovib. Kuid võin kindlalt öelda, et jõudsin tänu Rutale eesti keeles algtasemest kaugemale.