Koolitaja Johannes Vergi: jagatud vastutus on jagatud edu

Vaatlen järgnevas artiklis, kes on täiskasvanud õppija, mida ta vajab, kuidas toimib õpiprotsess täiskasvanu eas ja miks üldse õpib täiskasvanud õppija. Püüan leida vastuse küsimusele: kes vastutab õppimise eest ja miks on vastutuse võtmine oluline.

Oma mõtteavaldustes toetun Tallinna Ülikooli Haridusteaduste instituudi lektori Katrin Karu 2020. a kaitstud doktoritöö teoreetilise osa aluspõhimõtetele, mis käsitlevad täiskasvanud õppijale iseloomulikke printsiipe. Tutvustan ka kaasaaegse psühholoogi David Kolbi õppimise mudelit ja pakun Eesti kasvatusteadlase Tiiu Kuurme tabava mõtte. Püüan artiklit täiendada oma isiklike kogemustega koolitajatööst.

Andragoogika* ütleb, et täiskasvanud õppija on ennastjuhtiv. See tähendab, et õppija seab eesmärgid ja algatab õppimise protsessi iseseisvalt. See põhimõte on justkui vesi koolitajate veskile. Üldjuhul on nii, kui inimene mõistab, et soovib areneda, siis pöördub ta koolitaja, arengutreeneri jt poole, kes võiks talle arenemisvõimalust pakkuda. Enesejuhtimise all mõistetakse ka, et inimene leiab võimalused ja ressursid õppimiseks, valib sobiva strateegia või plaani, kuidas õppida. Lisaks on ennastjuhtival õppijal positiivne pilt endast ja ta vastutab oma õpitulemuste eest.

Kui õppija kasutab maksimaalselt oma ressursse, siis see lihtsustab koolitaja tööd

Täiskasvanud inimesel on kogemused, mis on tohutu ressurss, mida õppeprotsessis kasutada. David Kolb on leidnud, et kogemustest õppimine on pidev protsess: saame kogemuse, mõtleme selle üle, loome põhimõtted tähenduse kohta ning proovime järgi, kas nii töötab.

Kui koolitajatena suudame suunata õppijat kompetentsuse tõstmiseks kasutama kõiki oma ressursse, siis selle tulemusena on õppija rahulolev ja meie töö selle võrra lihtsam. Eelmise sajandi Ameerika filosoof, psühholoog ja hariduse reformija John Dewey on öelnud, et kogemuste rakendamine õppetöös on vajalik ja väärtuslik, sest avardab mõlema osapoole, nii õppija kui koolitaja maailmapilti.

Reeglina teadvustab täiskasvanu vajadust õppida tulenevalt eluolukordadest või probleemidest. Näiteks asub täiskasvanud õppija, nagu on seda kinnitanud keelekursuste osalejad, võõrkeelt õppima tulenevalt soovist asuda teisele tööle või reisimise eesmärgil või elukohta vahetades, kolides teise riiki. Ei tasu ka alahinnata inimese soovi õppida mõnda võõrkeelt puhtalt huvist. Kui täiskasvanu midagi õppima asub, on tal stiimul õppimiseks juba olemas, mida kinnitavad andragoogid.

Veel on oluline märkida, et täiskasvanueas soovib õppija laiendada oma kompetentsi, et teadmisi-oskusi rakendada praktikas. Seda võime järeldada, kui õppija küsib: “Aga kuidas on teemaga X?” Selline küsimine annab meile info, et õppija on teadlik, mis võimalused on keeleõppes olemas ja et ta tahab ennast kindlas suunas arendada.

Õppijat huvitab võõrkeele telgitagune maailm

Mulle koolitajana avaldab muljet, kui kuulen lugusid inimestest, kes lähevad koju või tööle ja proovivad kohe õpitut – kas oskan nüüd seda tähtsat asja öelda-kirjutada. Veelkord, tunnis saab õppija uue teadmise ja kogemuse, mõtleb selle üle järele ning loob põhimõtted ja eksperimenteerib. Osa inimesi ütleb selle kohta learning by doing (kui teeme, siis õpime).

Täiskasvanud õppijat iseloomustab veel see, et ta soovib enne õppima asumist teada, miks teatud teema, oskus jne on tema jaoks oluline. Ei piisa ainult öeldust, et nii peab olema, vaja on lähemat selgitust, taustateadmisi. Mind on julgustanud selgitama asjade olemust õppijate tagasiside, kus nad ütlevad, et nad on tänulikud iga infokillu eest, mis pärineb võõrkeele telgitagusest maailmast.

Näiteks selgitan õppijatele, miks on oluline inglise keeles kasutada abitegusõnu eituse moodustamiseks. Õppijaid paelub, kui jutustan neile, kuidas keelepuu on üles ehitatud, ja sellest, et ühelt oksalt teisele ei saa hüpata, vaid on vaja köit, mille rolli abitegusõna eituse moodustamisel täidab. Sellega teen kaht asja: selgitan keeleloogikat ja rahuldan täiskasvanu vajaduse maailma asjadest aru saada.

Viimaks on tähtis arvestada, et õpimotivatsioon tuleb meie õppijal peamiselt sisemistest teguritest. Selle mõttega jõuame algusesse tagasi – enese juhtimise juurde. Õppija algatab õppimisprotsessi, sest tal on vajadus, ja tal jätkub enamasti sisemist vunki, et protsess lõpuni viia, kui ta mõtestab õppimise tähenduse laiemalt kui palgatõus või hirm millegi mittesaavutamise ees.

Küsime: “Mis paneb sind õppima?” või “Mis on see, mis toetab sind õpingute jätkamisel?” Tihti vastatakse analüüsimata: “On vaja!” või “Peab!”. Palun siis avada selle “vaja” või “peab” tähendust. Pärast järele mõtlemist kuulen enamikel juhtudel siirast vastust: “Tegelikult ma tahan!” Ja see on koolitaja jaoks väga mõjus ja edasiviiv.

Koolitaja ülesanne on anda tööriistad, mida õppija õigel ajal ja õigel hetkel kasutusele võtab

Tunnis esitame tihti küsimusi: “Mida sa siit õppisid?”, “Kuidas antud tegevus sinu keeleoskust arendas?” “Miks me seda harjutust teeme?”. Vaatame tagasi Kolbi mudelile: iga osa õppeprotsessist on oluline, kuna toetab kõigi teiste põhimõtete rakendamist.

Selle võtab hästi kokku Eesti kasvatusteadlase Tiiu Kuurme tähelepanek: “Kui õppija on avatud oma kogemustele, siis võtab ta vastutuse õppimise eest.” See hõlmab nii enesejuhtimist, kogemustele toetumist, õpivajaduse teadvustamist, kohest eksperimenteerimist, õpitava olulisuse mõistmist ja motivatsiooni hoidmist. Seetõttu harjutame võõrkeelt, aga ka analüüsime oma harjutamist, et anda õppijale vastutus protsessi eest.

Kokkuvõttes, mina vajan aeg-ajalt meeldetuletust, kellega ma töötan ja kes vastutab õppimise eest. Selline endale meelde tuletamine võimaldab õppijaid paremini mõista, arvestada kõigi nende personaalse kogemusega ja pakkuda parimat võimalikku õpikeskkonda. See ei ole iseenesestmõistetav, pean nendele teemadele teadlikult tähelepanu pöörama, et mitte unustada, kelle jaoks ma koolitusruumis või zuumiruumis olen. Ikka õppija jaoks, et tema areneks ja jõuaks enda seatud eesmärgini.

Seega, minu kui koolitaja vastutus on pakkuda välja tööriistad, millega õppija läheb oma töö- või elukeskkonda õpitud võõrkeelt või teadmisi-oskusi rakendama. Õppija vastutab seejuures, et võtab koolitaja pakutud tööriistad endaga kaasa ja et oskab edaspidi õigel ajal need välja võtta ning rakendada.

Kasutatud allikad:

Dewey, J. Experience And Education. New York: Touchstone. 1997.

Karu, K. Üliõpilaste arusaamad õppimisest ülikoolis: andragoogiline vaade. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2020.

Kolb, D.A. Experiential Learning: Experience As The Source of Learning And Development. New Jersey: Prentice Hall, 1984.

Kuurme, T. Õppija kogemus kui kooli humaniseerimise keskne probleem. Monograafia. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 1999.

* Andragoogika on täiskasvanute haridus- ja õppimisteooriaid uuriv teadus, mida võib laiemalt mõista ka teadusena elukestvast õppest – õppimisest sünnist surmani (S.B.Merriam, 2005)

 

Loo autor: Johannes Vergi, inglise keele koolitaja