Kui koolitaja saab taas õppijaks – mida andis mulle Erasmus+ õpiränne Varssavisse?
Erasmus+ õpiränne Varssavisse andis värskeid ideid vene keele õpetamiseks, uusi kogemusi ja võimaluse vaadata õpetajatööd õppija pilguga.
Kui keegi oleks minult enne suve küsinud, mida ma ootan nädalaselt vene keele õpetajate täiendkoolituselt Varssavis, oleksin ilmselt vastanud üsna tavaliselt – uusi metoodilisi ideid, huvitavaid loenguid ja võimalust kohtuda kolleegidega teistest riikidest. Tagasi tulles sain aga aru, et kõige väärtuslikum, mille kaasa tõin, ei mahtunud märkmikusse. See oli hoopis värske pilk oma õpetajatööle.
Tänu Erasmus+ õpirändele avanes mul võimalus osaleda The Summer Academy of the Russian Language Teacher programmis, mida korraldas The Centre for Foreign Language Teaching of the University of Warsaw. Õpirännet koordineeris Multilingua. Viie päeva jooksul kohtusid Varssavis vene keele õpetajad, õppejõud ja metoodikud eri riikidest – Eestist, Soomest, Ungarist, Tšehhist, Saksamaalt, Itaaliast ja Austraaliast, et õppida üksteiselt, arutada tänapäevase keeleõppe üle ja jagada oma kogemusi.
Juba esimesel päeval sain aru, et see ei saa olema lihtsalt loengute sari. Tutvumismängus anti igale osalejale pool ühest tsitaadist ning kõigepealt tuli leida inimene, kelle käes oli teine pool. Kui paar oli koos, pidime arutama, kes võiks olla tsitaadi autor ja mida see meie jaoks tähendab. Mõne minutiga rääkisid omavahel inimesed, kes olid alles äsja kohtunud. Mõtlesin kohe: selle panen oma õpetaja tööriistakasti. Vahel on just kõige lihtsamad ideed need, mis kõige paremini töötavad.
Esimese päeva lõpus vedas mul isegi väikeses viktoriinis ning auhinnaks sain raamatu kaasaegsest vene keelest. See oli tore boonus, kuid palju olulisem oli tunne, et olen sattunud keskkonda, kus õppimine on päriselt põnev.
Kõige rohkem pani mind mõtlema loeng multikultuursest õpperuumist. Ausalt öeldes arvasin enne selle algust, et kuulen peamiselt tuttavaid mõtteid. Tegelikult läks teisiti. Avastasin end korduvalt mõttelt, et võrdlen kuuldut oma õppijatega ning mõtlen, kuidas mina sarnastes olukordades reageerin. Õpetan ka ise väga erineva taustaga inimesi ning sain veel kord kinnitust, et universaalset õpetamismeetodit lihtsalt ei ole. Meetodid on olulised, kuid veel olulisem on oskus märgata, kes sinu klassiruumis parasjagu istuvad.
Sama tunne saatis mind ka kommunikatiivse keeleõppe töötoas. Rääkisime sellest, kuidas panna õppijad päriselt suhtlema, mitte lihtsalt õpikust dialooge ette lugema. Kunstiteosed, lauamängud, sõnade seletamine ilma neid nimetamata – kõik need ülesanded olid lihtsad, kuid nutikad.
Üks loengutest keskendus autentsete videomaterjalide kasutamisele. Olen videoid ka varem tundides kasutanud, kuid see kohtumine pani mind neile teisiti vaatama. Mulle meeldis mõte, et hea video ei pea õpetama ainult sõnavara või grammatikat. Veel olulisem on see, et see tekitab küsimusi, kutsub õppijaid vaidlema ja oma arvamust põhjendama. Just sellistes vestlustes hakkab keel päriselt elama.
Loomulikult ei saanud mööda minna ka tehisintellektist. Tutvusime paljude erinevate tööriistadega, kuid minu jaoks ei olnud kõige olulisem uute rakenduste nimekiri. Palju väärtuslikum oli mõte, et AI-ga tuleb pidada dialoogi. Esimene vastus ei ole tavaliselt kõige parem ning õpetaja roll on osata küsimusi täpsustada ja ideid edasi arendada. See kinnitas minu senist arvamust – tehisintellekt ei asenda õpetajat, kuid võib olla väga hea partner õppematerjalide loomisel ja uute ideede otsimisel.
Viimane päev oli pühendatud õpetaja heaolule. Rääkisime läbipõlemisest, stressist ja sellest, miks õpetaja ei tohiks unustada ka iseenda eest hoolitsemist. Päeva lõpetas joogatund pargis. Shavasana õnnestus meil ilmselt nii veenvalt, et üks mööduja otsustas igaks juhuks kutsuda turvatöötaja, arvates, et meiega on midagi juhtunud. Õnneks ei vajanud keegi abi, küll aga saime kõik ühe loo, mida meenutame ilmselt veel kaua. Naljakas seik tuletas samas hästi meelde, kui harva lubavad õpetajad endale päriselt lihtsalt puhata.
Sama väärtuslikud kui loengud, olid vestlused kohvipausidel. Oli huvitav avastada, et õpetajad Eestist, Soomest, Poolast ja teistest riikidest otsivad vastuseid väga sarnastele küsimustele. Kuidas motiveerida õppijaid? Kuidas kasutada uusi tehnoloogiaid nii, et need toetaksid õppimist? Kuidas ise õpetajana mitte kaotada uudishimu?
Tagasi Eestisse jõudes avastasin, et kõige rohkem ei oodanud ma mitte võimalust uusi materjale kasutada, vaid hoopis kohtumist oma õppijatega. Tahtsin proovida uusi ideid, katsetada ja vaadata, kuidas need päriselt töötavad.
Olen südamest tänulik Erasmus+ programmile, Multilinguale ning The Centre for Foreign Language Teaching of the University of Warsaw selle võimaluse eest. Sellised õpiränded annavad palju rohkem kui koolitustunnistuse. Need annavad aega korraks peatuda, vaadata oma tööle kõrvalt ja meenutada midagi väga lihtsat – ka õpetaja vajab aeg-ajalt võimalust olla jälle õppija.
Jelizaveta Kuliber on Multilingua norra ja vene keele õpetaja
