Õpetaja Kristel Pajusaare õppija: nimetan tema tunde “teraapiliseks” inglise keeleks

„Tegelikult ei pea ma ennast õpetajaks, mulle seostub sõna õpetaja rohkem kooli ja lastega, aga minu töö on seotud täiskasvanutega. Näen ennast pigem kui suunajat, kes aitab õppijal leida õige suuna eesmärkide saavutamisel ja toetab sellel teekonnal nii hästi kui võimalik,“ ütleb Kristel. „Minu kolleeg ütles kord hästi tabavalt, et me oleme kui kaasteelised – käime õppijaga sama rada ja püüame koos saavutada püstitatud sihte. Ma olen toetav ja suunav kaasteeline oma õppijatele ning arvan, et just see hoiabki mind selle ameti juures,“ lisab ta.

Multilingua Keelekeskuses töötab palju huvitavaid õpetajaid, kel kõigil on rääkida oma lugu, miks sai neist õpetaja ja mis paelub neid õpetajaameti juures, miks on oluline olla pidevalt keeleõppe protsessis ja kuidas seda enda jaoks kõige meeldivamaks teha.

Aprillis 2020 avasime sarja, mille raames tutvustame keelekeskuse õpetajaid. Täna saad lugeda inglise keele õpetajast Kristel Pajusaarest. Põnevat lugemist!

Juba tudengina Multilinguasse tööle

Multilingua Keelekeskusesse jõudis Kristel 2006. a septembris, kui ta veel EBSis (Estonian Business School) ärikorraldust ja võõrkeeli õppis. Ta oli just suvel naasnud Oslost, kus õppis kuus kuud vahetusüliõpilasena. „Kuna ma läbisin Oslos päris mitu erinevat ainet, siis oli mul Tallinnas viimasel aastal õppides vähem aineid vaja võtta ja seega oli kooli kõrvalt piisavalt vaba aega, et leida mingi töö. Juhuslikult nägin Multilingua kuulutust ja otsustasin kandideerida inglise keele õpetaja kohale. Pärast vestlust pakuti mulle tööd ja alustasin juba uuel nädalal gruppidega SEB pangas. Ja nii see läkski,“ märgib Kristel.

Pärast keskkooli lõppu veetis Kristel üks aasta USAs Au Pairina (lapsehoidjana), see oli siis väga populaarne. Kuna tal oli õhtuti ja nädalavahetustel vaba aega, otsis ta endale huvitavat tegevust. Kohalikus raamatukogus oli kuulutus, kus otsiti vabatahtlikke, kes õpetaksid täiskasvanutele inglise keelt (nii lugemist, kirjutamist kui ka kõnekeelt). Tegu oli ProLiteracy programmiga, mis edendab täiskasvanute kirja- ja lugemisoskust. Kristel oli toona 18-aastane, täis uudishimu ja entusiasmi, seega pani ta ennast vabatahtlikuna kirja, läbis koolituse ja talle määrati õpilane, kellega ta pidin kohtuma kaks korda nädalas järgneva kuue kuu jooksul.

Esimene õpilane ei osanud sõnagi inglise keelt, rääkimata kirjutamisest ja lugemisest

„Minu esimene ja ainuke õpilane USA’s oli keskealine Jaapanist pärit Akihiro. Ta ei rääkinud sõnagi inglise keelt, samuti ei osanud ta inglise keeles lugeda ega kirjutada. Esimene mõte oli, et kuidas ma sellega hakkama saan. Kas on üldse võimalik, et 18-aastane Eestist tulnud noor naine saab õpetada Jaapanist tulnud mehele inglise keelt,“ esitas Kristel endale küsimusi.

Ta muretses rohkem kultuurilise erinevuse pärast. Loomulikult sai ta ajaga aru, et mure oli olnud asjata. Vaikselt, aga järjekindlalt õppis Akihiro uusi sõnu, lugemist ja kirjutamist. Kuue kuu möödudes suutis ta vestelda igapäevastel teemadel, oskas lugeda kergemaid tekste ja suutis kirjutada lihtsamaid jutukesi. „Ma arvan, et tegelikult õppisin mina Akihirolt sama palju, kui mitte rohkem, kui tema minult. Ma rõõmustasin koos temaga, kui ta sai küsimusest aru ja oskas vastata, kui ta julges käia kohvikus ja inglise keeles tellimust esitada – iga kord kui ta saavutas midagi, mis oli talle keeleliselt oluline,“ märgib Kristel.

Tagasi Eestis olles ei läinud Kristel aga ülikooli filoloogiat õppima, kuna arvas, et ta ei taha tegelikult ikka õpetajaks saada. Silme ees oli kuvand keskkooli õpetajatest, kes olid enamus vanemaealised ja suhteliselt kurnatud olekuga. Talle tundus, et õpetajaamet koolis on kurnav ja igav.

Iga uue grupi või individuaalõppijaga alustades on liblikad kõhus

Kristeli arvamus aga muutus, kui ta hakkas tööle Multilinguas. Ta sai aru, et töö täiskasvanutega on põnev, uus ja väljakutseid pakkuv. Nüüdseks on ta teinud seda tööd, koos väikeste pausidega, kokku pea 14 aastat. „Iga uue grupi või individuaalõppijaga alustades on mul liblikad kõhus ja väike põnevus sees, sest kunagi ei tea, kellega ma saan koos eesmärkide poole püüelda,“ rõõmustab Kristel.

Ärikorralduse ja turunduse õpingud on talle tegelikult andnud suurepärase ettevalmistuse, et mõista erinevaid valdkondi ja töötada koos väga paljude erinevate inimestega. Põhjus, miks Kristel ei asunud selles valdkonnas tööle, tuleneb sellest, et ta hakkas Multilinguas tööle enne, kui ülikoolis oma õpingud lõpetas. Lõpuaktuse ajaks oli ta juba üheksa kuud õpetajana-koolitajana töötanud, ja see meeldis talle väga.

Pärast ülikooli lõppu kolis Kristel Londonisse. Mõned aastad oli ta tegev teises valdkonnas ja siis jäi lastega koju. Mingil hetkel, kui lapsed olid juba natuke suuremad, hakkas ta andma keeletunde Skype’i vahendusel – tema oli Londonis ja individuaalõppijad Eestis.

See toimis seni, kuni ta Tallinna tagasi kolis. Siis jätkus kõik juba vanaviisi – kontakttunnid ettevõtetes ja keelekeskuses. Kui Kristel 2006. a Multilinguas alustas, ei plaaninud ta õpetaja rolli nii kauaks jääda, see pidi olema ajutine töö. Endalegi üllatuseks avastas ta midagi uut ja ootamatut, nautis seda siis ja naudib seda ka praegu.

„Ma saan suhelda väga paljude erinevate ja huvitavate inimestega, vestelda väga mitmetel erinevatel teemadel. Iga õppija õpetab mulle midagi uut ja iga tund on täis positiivseid üllatusi ja ootamatusi. Iga päev ja iga tund õppijaga on mingis mõttes ettearvamatu ja tõesti huvitav, sest kunagi ei tea, kuhu need vestlused välja jõuavad või mida sealt õppida saab,“ tõdeb Kristel.

Pärast pikka aega eemalolekut: eales varem pole Eesti olnud nii avatud ja suur

Suur rõõm on olla tagasi Eestis. Kristel ei pea ennast maailmaränduriks, aga arvab, et on maailma võib-olla natukene teisest küljest näinud. Ta on elanud Washington D.C.-s, Põhja-Hispaanias, Norras, ja kõige pikemalt, seitse aastat Londonis. Pärast keskkooli lõppu tahtis Kristel hirmsasti maailma avastada. Ta tundis, et Eesti oli liiga pisike, liiga “kinnine”, võimalik, et sellel hetkel see mingis mõttes nii ka oli. „Olen nüüd juba 6 aastat tagasi Eestis ja mulle tundub, et Eesti on avatum ja suurem, kui ta on seda kunagi varem olnud. Siin saab samamoodi püüelda oma unistuste poole ning olla hea selles, mis sa teed,“ ütleb Kristel.

Vaadates uudiseid ja lugedes ajalehti on aga talle jäänud mulje, et kahjuks on paljud eestlased ikka veel arvamusel, et mujal on elu palju parem – rohi on rohelisem ja lilled lõhnavad magusamalt. Oma kogemustele põhinedes võib aga Kristel öelda, et paljuski on elu Eestis ikka kordades parem, kui mõnes teises riigis. Negatiivseid asju leidub igal pool, kurta saab kõikjal ja kõige üle ning Eesti ei ole selles osas mingi erand.

Me peaksime aga Kristeli meelest keskenduma sellele, mis meil on hästi. „Minult on mitmeid kordi küsitud, et kas noored peaksid võimaluse korral veetma mingi aja õppides või töötades Eestist eemal. Minu kindel arvamus on, et jah, kui selleks on võimalus, siis peaksid noored reisima ja maailma avastama,“ leiab ta.

„Teises riigis, erinevas kultuuriruumis elamine avardab silmaringi, muudab inimese avatumaks ja mõistvamaks teiste suhtes ning samas aitab hinnata seda, mis meil Eestis on. Meil on vaja rohkem eestlasi, kes on mõistvamad ja avatumad, kes kõige kritiseerimise asemel pakuvad välja lahendusi, kes on piisavalt julged, et proovida uusi lähenemisi ja kes on piisavalt targad, et õppida enda ja teiste vigadest,“ lisab ta.

Edukas on inimene, kes teeb oma tööd südamega ja väga hästi

Kristel usub, et kui inimene teeb seda, mis talle meeldib ja ta teeb seda hästi, siis on ta igal juhul edukas. Kahjuks aga on meie maailm väga materiaalne ning paljud hindavad edukust just läbi palganumbri ja asjade. Inimesi on väga erinevaid – on neid, kes saavad igal pool hakkama, aga kahjuks on ka neid, kes ei saa.

„Kui ma mõtlen Eesti hariduse peale, siis tegelikult on meil võimalus heale haridusele. Noored, kes lõpetavad keskkooli, omavad laialdasi teadmisi, mis võimaldab neil mujal maailmas hakkama saada küll. Pigem on küsimus selles, kas nad ise tahavad seda, kas nad on valmis panustama oma aega ja energiat, et saavutada soovitut,“ küsib Kristel.

Kristel on suhelnud väga paljude erinevate inimestega väga paljudest erinevatest riikidest ja võib öelda, et eestlaste inglise keele oskus on tegelikult väga hea. Loomulikult on nii, et mingis vanusegrupis on oskus madalam, kui teises, aga suures plaanis on meil ikka väga hästi. Vahel tundub, et inglise keel on tõesti juba igal pool – murrab sisse aknast ja uksest. Kõik ju juba oskavad, aga päris nii see ka ei ole.

Kahjuks sõltub inglise keele oskus paljuski sellest, kus koolis ja millise õpetajaga keelt õpiti. Kui vaatame keskkooli lõpetajaid, siis on piirkonniti keele oskuses päris suured lõhed. Samuti on täiskasvanutega – kõik ei ole koolis või ülikoolis inglise keelt õppinud või ei ole seda pikalt praktiseerinud ja keel on muutunud passiivseks. Õnneks on eestlane aru saanud, et inglise keel on oluline ja seda väärtustatakse järjest rohkem.

Igasugune võõrkeeleoskus on väärtus, ja seda tuleks rohkem hinnata

Täiskasvanud, kellega koos Kristel töötab, on selle kohta väga hea näide – nad leiavad oma kiires elus, tihti töö ja pere kõrvalt aega, et lihvida oma keeleoskust, õppida midagi juurde, luues läbi selle endale väärtust. Inglise keel on oluline,  aga samas ei tohiks me eesti keelt unarusse jätta.

„Minu lapsed on kakskeelsed, meie kodused keeled on eesti ja inglise keel. Hetkel saavad nad oma kooliharidust inglise keeles ja seetõttu on see ka nende tugevam keel. Kuna ma olen sellest teadlik, siis suunan neid eesti keeles rohkem lugema ja suhtlema. Oma emakeele oskus on oluline, eriti veel sellises väikeses riigis nagu Eesti,“ leiab Kristel.

Lisaks õpib Kristeli tütar, ja eelmisest sügisest ka poeg, vene keelt, ning mõlemad on hobi korras hakanud sobitama tutvust ka neljanda keelega. Hetkel küll läbi interneti ja ajaviiteks. Kristelil on selle üle ainult hea meel. Isegi kui nad ei võta seda praegu veel väga tõsiselt, siis on igasugune kokkupuude erinevate keeltega ainult tervitatav.

Igasugune võõrkeeleoskus on väärtus ja seda tuleks rohkem hinnata. Kristel peab üheks olulisemaks asjaks keele õpetamisel usaldust õppija ja õpetaja vahel. Kui usaldust ja sidet ei teki, siis on koostöö keerulisem. Loomulikult ei teki usaldus õppija või grupi ja õpetaja vahel silmapilkselt, selle kallal tuleb natuke vaeva näha, õppijat tuleb kuulata ja lähtuvalt sealt saadud infole tuleb tund üles ehitada.

Kursuse alguses panevad nad Kristeli sõnul õppija(te)ga koos paika eesmärgid, mille poole koos püüelda. Mingi aja möödudes vaatavad nad need uuesti üle ja teevad korrektuurid, kui midagi on vahepeal muutunud. Kõige tavalisemad on sellised küsimused: Kuhu on soov jõuda? Mis lahutab meid sellest eesmärgist? Kuidas ja läbi milliste lähenemiste on võimalik sinna jõuda? Kuidas me teame, et oleme eesmärgi saavutanud?

Vastused nendele küsimustele ei tule õpetaja käest, vaid õppija. Võttes arvesse õppija vastuseid eelnevatele küsimustele valmistab Kristel tunni ette, ta teab, kus ja milliseid materjale tal on. Tal on erinevaid ideid, kuidas tundi läbi viia, aga hoiab oma meeled avatud ja on paindlik. Õppija on see, kes tegelikult suunab oma vajadustega tunni käiku ja kogu õppeprotsessi. Kristel ei tea kunagi enne tundi, kuidas asjad kujunevad. Ta on õppinud olema väga paindlik ja kohanemisvõimeline.

Õppija suunab oma vajadustega tunni käiku ja kogu õppeprotsessi

„Olin ühe tunni ette valmistanud, pidime tegelema mineviku aegadega ja tegema harjutusi, aga sinnani me ei jõudnudki. Õppija hakkas rääkima oma nädalavahetusest ja küsis, kuidas on kuusk, mänd ja kask inglise keeles. Sealt edasi tuli veel küsimusi ja teised õppijad tahtsid ka kaasa rääkida. Tunnist kujunes hoopis botaanikaalane inglise keele tund, milleks ma loomulikult ei olnud valmistunud, aga kuna kogu grupp oli elevil, rääkis ja arutles kaasa, siis oleks minust olnud rumal oma ettevalmistatud materjale peale suruda. Mineviku ajad said tegelikult ka selle teemaga läbi arutatud. Paindlikkus ja ootamatustele avatud olemine on olulised oskused,“ ütleb Kristel.

Kristel läheneb oma õppijale individuaalselt, püüab õpetada ja selgitada asju nii, nagu ta oleks soovinud, et talle neid keskkoolis oleks õpetatud – vabas õhkkonnas, läbi huumori, põnevate näidete ja aruteludega. Ta julgustab oma õpilasi rääkima, küsima ja vigu tegema.

Vigade tegemine on Kristeli meelest tegelikult väga oluline. Täiskasvanud tavaliselt kardavad eksida ja see hirm takistab neil oma mõtteid väljendamast ja hoiab neid tagasi, aga tunnis on vead head, sest me saame arutada ja analüüsida, mis ja miks läks valesti, kas grammatiliselt läks valesti või tähenduslikult, kas tegelikult läks ka valesti või sobiks midagi muud lihtsalt natuke paremini.

Mis tegelikult juhtub, kui õppija teeb inglise keeles vea? Aus vastus on mitte midagi ei juhtu. Õppija, kas saab aru, mis läks valesti ja ei tee seda viga enam uuesti või kordab sama viga veel mitmeid kordi, enne kui tema aju asendab “vale” variandi õigega. „See ju ongi õppimise võlu – me õpime läbi vigade,“ rõhutab kauaaegne õpetaja.

Mida arvavad õppijad Kristeli õpetustööst?

Meisterliku vestlejana suudab ta tunnid väga dünaamilisena hoida

Inglise keele õppimiseks tuli ettepanek SEB Pank Personali divisjonilt. Kuna ma kunagi eelnevalt inglise keelt õppinud ei olnud, koolis sai õpitud saksa keelt, siis tundus ettepanek ahvatlev. Tegin inglise keele testi ja nii ma õpetaja Kristeli gruppi sattusin. Päris huvitav „gang“ sai meist SEB poolt kokku komplekteeritud.

Juba esimene tund Kristeliga oli äärmiselt huvitav ja sümpaatne. Tõenäoliselt juba selles tunnis peilis ta välja meie reaalse taseme, et luua piirjooned edasiseks õppetööks. Meisterliku vestlejana suutis ta tunnid väga dünaamilisena hoida, kõikvõimalikud arutlused niivõrd erinevatel teemadel, kus kõik said omi mõtteid väljendada, oli õppetöö oluline osa. Minu jaoks ei ole Kristel lineaarne õpetaja, kes lähtuks jäigast, muutumatust reeglistikust.

Õpetatava selgitamisel leidis ta momentaalselt ja loominguliselt erinevaid variante või näiteid, mis nii grammatika kui sõnavara arusaadavamaks muutsid. Alati võis julgelt segaseks jäänud teema kohta küsida või täpsustada, järjekordselt oli tal võtta uus lähenemine, kuidas teemat veel kord lahata. Mainimata ei saa jätta ka Kristeli erakordselt head huumorimeelt, mis tema tunnid veelgi nauditavamaks muutis. Kunagi ei olnud ta pahur või kehvas tujus, millest võib järeldada, et Kristelit ei olegi õnnistatud selliste omadustega. Alati rahulik, kannatlik, usaldusväärne – suurepärane õpetaja.

Helen Kont, õppija SEBst

Kõik tunnid on erinevad, mis teeb õppimise põnevaks ning rutiinivabaks

Olen õpetaja Kristeli juhendamisel inglise keelt õppinud kaks hooaega. Tänu tööandja võimaldatud keeleõppele, käib õpetaja Kristel meil kord nädalas kontoris inglise keelt õpetamas, mis on väga mugav ning õppima õhutav võimalus.

Kristel on väga avatud, soe ja hooliv õpetaja. Kohe päris esimesest tunnist kaasas ta kõik õppijad õppeprotsessi, arutledes koos kuidas meie sooviksime, et hooaeg ja tunnid oleksid üles ehitatud, mida soovime ja vajame, et meie eesmärgid saaks täidetud.

Kristel on alati end väga hästi ette valmistanud, kasutab väga huvitavaid ja põnevaid õppematerjale, avardades meie silmaringi, pannes meid kasutama palju laiemat sõnavara ja nägema erinevaid keelekasutuse võimalusi, kui tavasuhtluses me vajaks.

Meie tunnid on alati väga avatud, lõbusad, temaatilised ja kaasatud, uusi huvitavaid teemasid ning fakte täis. Ära peab mainima ka kõik need vahvad, arendavad keele teemalised lõbusad ja kaasahaaravad seltskonnamängud. Kõik tunnid on erinevad, ja see teeb õppimise põnevaks ning rutiinivabaks.

Õpetaja Kristel suudab hetkega kõik õpilased rääkima panna, vestlema, suhtlema ja argumenteerima. Meie väga elavad vestlused erinevatel teemadel on kaasahaaravad ja isegi teraapilised. Ta on väga hea kuulaja ja suhtleja, suudab delikaatselt vead ära parandada ning kõik julgevad rääkida, ja palju rääkida, tänu Kristeli positiivsele suunamisele, vabas ja toetavas õhkkonnas, mida Kristel suudab mängleva kergusega luua.

Sellepärast ma nimetan naljatades õpetaja Kristeli tunde “teraapiliseks” inglise keeleks, kus inglise keeles vesteldes jagame kõike, mis hingel – päevapoliitikat, laste kasvatamist, tuleviku nägemusi. Ehk jagame kõiki huvitavaid mõtteid, läbielatut, pakkudes kogemusi ning ka lahendusi, kui vaja. Kristeli tundides on väga palju suhtlemist, mis on ka keeleõppe peamine eesmärk. Teooria ja grammatika on üks osa, aga kui suud lahti ei tee ja rääkida ei julge, siis keelt ära ei õpi, ja selles on õpetaja Kristel super! Keeled suhu ja Euroopasse!

Evelin Kuusk, CONSOLIS Grupi HSE administraator