Katrin Boode

Hariduselt olen eesti keele kui võõrkeele ja kultuuriloo õpetaja. 2000. aastal lõpetasin Tallinna Pedagoogikaülikooli.

Õpetan eesti keelt lastele ja täiskasvanutele. Palju aastaid töötasin eesti keele õpetajana lasteaias. Samal ajal juhtisin ka erinevaid integratsiooniprojekte, mida korraldas Integratsiooni Sihtasutus  muukeelsete laste eesti keele oskuse parandamiseks. Algkooliealiste lastega olen läbi viinud põnevaid keeltelaagreid. Eesti keele õppimine läbi mängude, käelise tegevuse, ekskursioonide ja aktiivse suhtlemise on väga hea formaat linnalaagri jaoks.  Teismelistega töötan individuaalselt ning  korraldan ka vestlusklubisid, kus me tegeleme mitteformaalse õppega. Täiskasvanuid õpetan Töötukassa ja Integratsiooni Sihtasutuse kursuste raames tasemetel A1, A2, B1 ja B2.

Arvan, et peamine asi keeleõppes on suhtlemine. Keeleõppimine ei pea olema õpilasele raske, tüütu ja ebameeldiv protsess. See peab olema lõbus, huvitav ja mitmekesine. Minu õpilased hindavad head, turvalist ja vaba õhkkonda, mida me ühiselt keeleklassis loome.  Ma pööran alati palju tähelepanu ka nõrgematele õpilastele. Ma ei luba mitte kellelgi vaikselt nurgas istuda. Ma ikka püüan ja püüan iga tund nad rääkima saada. Vähemalt paar sõnakest. Ja kui see lõpuks õnnestub, siis ma siiralt rõõmustan koos nendega. Arvan, et kõige parem tunnustus, mida ma oma õpilase käest kuulsin oli see: „Ma tunnen, et sinul ei ole ükskõik, kas ma räägin või ei räägi. Ma tunnen, et sa päriselt ka tahad, at ma räägiks ja pingutad selle jaoks“. Julgustan alati oma õpilasi lausega: „Ära unusta, kui sa oskad rääkida klassis (ja seda sa oskad), siis sa oskad rääkida ka väljaspool klassi“.