Ele Arder

Olen peagi Tallinna Ülikoolis oma magistriõpinguid lõpetav värske keeleõpetaja. Juba õpingute alguses olin veendunud, et soovin õpetada just täiskasvanuid ning õpingute käigus olen jõudnud arusaamani, et täiskasvanute õpetamine ongi minu valdkond, miski, mis mind sütitab. Multilinguasse jõudsin praktikandina, aga juba üsna ruttu pakuti mulle võimalust keelegruppe õpetama asuda.

Oma esimese kõrghariduse (2008) ja magistrikraadi (2012) omandasin filosoofia vallas ning samast valdkonnast pärinevad ka minu esimesed õpetamiskogemused, millele tuginedes julgesin ette võtta käesoleva elupöörde ning keeleõpetajaks ümber õppima asuda. Kahe ülikoolis käigu vahele on jäänud tööaastad hoopis kommunikatsiooni ja turunduse valdkonnas. Usun, et mõtlema ja suhtlema harjunud õpetajast on ka keeleõppijale palju abi.

Õpingute kõrvalt õpetamine mängib kätte ideaalseid võimalusi teooria kohe praktikas läbi proovida ning usun, et praegune entusiastlik, avatud ning paindlik mõtte- ja suhtlusviis hoiab mind ka tulevastel tööaastatel vormis. Õpingute ajal määrati mulle Emakeele Seltsi õpetaja stipendium ning ma haarasin 2019. aastal võimalusest Eesti Instituudi eesti keele nädala KeelEST vabatahtlikuna protsessis osaleda.

Teismelisena sattusin mitmeks aastaks elama Soome, Helsingisse ja seejärel USAsse, New Yorki. Mu toonased elamused on kujundanud minus võime empaatiliselt mõista võõrasse riiki ja keelekeskkonda elama tulnud inimest. Tahan oma tundides luua platvormi, kus õppijad end väljendama õpiksid, kus neil oleks tunne, et neil on võimalik meie ühisesse ühiskonda panustada. Tahan Eesti läbi eesti keele oskuse arengu maailmale avada.

https://kasulik.delfi.ee/news/sisseastumine/tulevikuta-keele-opetamise-tulevikust?id=86507069