Agne Narusk

Lõpetasin Tartu Ülikooli 1995. aastal praktilise eesti keele erialal (nüüdne eesti keel võõrkeelena). Ehkki praktika läks Tartus vene koolis väga hästi, õpetajana ma tööle ei läinud. Kuidagi iseenesest sattusin ajakirjandusse ja jäin sinna 25 aastaks. Olen töötanud reporteri, toimetaja ja toimetuse juhatajana, minu valdkonnad olid läbi aastate täiskasvanute koolitus, hariduselu, tööelu. Mingil moel hoidsin kõik need aastad kätt siiski pulsil ja aegajalt tuli põhitöö kõrvalt ka eratunde anda. Kohtla-Järvelt pärit eesti tüdrukuna sain ikka ja jälle kodukandist kutseid, et tule, aita ja õpeta. Sai mindud, aidatud ja õpetatud.

2018. aasta alguses otsustasin lõplikult ajakirjanduse jätta ning õpetamisega tegelema hakata. Nüüd õpetan Tallinna Nõmme gümnaasiumis eesti lastele emakeelt ja kirjandust ning Multilinguas täiskasvanutele eesti keelt võõrkeelena. Pean tunnistama, et võõrkeelena õpetamine on siiani olnud põnevam, ja mis seal salata, ka temperament sobib neisse tundidesse rohkem.

Ühtlasi alustasin sügisel õpinguid Tallinna Ülikooli magistriastmes eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal, et värskendada erialateadmisi.

Loen igal võimalusel head kirjandust ja tunnen suurt kirge ajaloo ning arhitektuuri vastu.

Täiskasvanuid on hea õpetada, sest – mõne üksiku erandina – nad tahavad õppida. Neil on siht silme ees. Minu jaoks on iga tund täiskasvanutega väljakutse, sooritus, mis eeldab head ettevalmistust, aga ka kiiret reaktsiooni, tohutut empaatiavõimet ning muidugi improviseerimisoskust, laia silmaringi. See on võimalus kohtuda ääretult põnevate inimestega ja vahetada teadmisi, sest ka õpetaja õpib.